Ma ei mäleta, et mul nii raske oleks olnud vahetusaasta käigus üht sissekannet kirjutada. Hämmastavalt palju on lihtsalt juhtunud selle ajaga ning ma pean valima, millest ma kirjutan.
Üleüldiselt:
Veetsin kolm esimest päeva Dublinis Hugh’i juures sohvasurfates. Ostsin seal olles läbi iiri osta.ee endale ratta 35 euro eest. Tegu oli risuhunniku sarnase moodustisega, aga kuna ma sain sellega sõita, siis muu oli teisejärguline.
Olin kokku leppinud vastavastatud sugulastega, et külastan neid 3. juulil Droghedas. Seega, olles pärast neid esimesi päevi Dublinist lahkunud, liikusin mööda Grand Canal Way’d ja selle lähedalasuvaid maid sihitult ida suunas, sest oli aega kuni ma pidin Drogheda poole sõitma. Nende päevade käigus käisin otsimas ja avastamas vanu losse ja hooneid, noh ka neid, millest enam palju alles polnud. Lootsin ka leida endasuguseid matkajaid, sest pealinnast lahkumisest saati krippeldas mul koduigatsuse tunne - midagi, mida ma esmakorselt kogesin. Neid teisi ma ei leidnud, aga õnneks läks see kurvade tunnete pilv must mööda umbes sama aja paiku, kui ma Droghedasse jõudsin.
Lõpuks toimetasin ennast sugulasteni. Oli meeldiv jälle eesti keelt keelt rääkida ja ühe koha peale jääda kauemaks, kui selleks kulub peatäis und saada. Siiski, ei jäänud ma kauemaks kui kaheks ööks ning suundusin põhja, kus kavatsesin Moune mägesid vallutama minna.
Seda ma ka tegin ning nõuan endale nüüd alpinisti tiitlit, sest minu vööl on Cock Mountain’i tippu tõusmine. Selle 505m kõrguse hiiglase tippu jõudmine nõudis vaeva ja pühendumust mida tol hetkel nägid vaid mäge valvavad lambad, kes olles veendunud minu väärikuses mäkke tõusta, mind edasi lubasid.
Paaripäevase matka järel suundusin Belfasti, kus mul oli läbi räägitud Marek Sabakiga, et ööbin tema juures mõned päevad. Marek on pärit poolast ja tuli oktoobris Belfasti töötama, aga tüdinenud oma algsest tööst, võttis ta endale uue ameti, kus ta peab rattaga sõites linna piires toitu transportima. Tutvusin temaga Warmshowers’i kodulehel, mis on Couchsurfing ratturitele. Selgus, et ka temal oli plaanis sõita ring saarele peale ning kavatsesime mõlemad samu kohti külastada. Järelikult oli kõige loogilisem meie reisid kokku lükata ja seda toetas ka meie klapp suhtlemises. Liikusin enne teda Belfastist ära, sest mul polnud enam eriti seal midagi teha ja Marek pidi nädala lõpuni veel töötama, aga plaanis on meil kohtuda Londonderrys 19. juulil ja sealt edasi koos sõita.
Niisiis, pilte kah:
Tegelikult on päris raske olnud neid fotosid pilve toimetada, nii et nautige neid seetõttu eriti.
Tegelikult on päris raske olnud neid fotosid pilve toimetada, nii et nautige neid seetõttu eriti.
Veel Tallinna lennujaamas
Mu risu aga ustav ratas, mis mind päevast päeva edasi viib.
Aus matkaja lõunasöök.
Tundsin vajadust siia lisada kahe inimese pildid, kes mind aitasid mu rännakutel. Tegelikult on nüüdseks nimekiri sellistest inimestest muutunud juba väga pikaks ja ma ei jõua kõiki siin ära mainida, aga siin need mõned on.
See mees oli mulle vestluskaaslaseks ajal, kui tundsin koduigatsust, pakksu mulle teed, tegi kõik, mis sai, et mu ratta pedaali parandada, õlitas ratta keti ja kuuldes, et ma viimaste päevade jooksul pole sooja toitu söönud, pistis mulle tasku 20se rahatähe, et ma endale korraliku kõhutäie. Mineviku minu kirumiseks pean tunnistama, et ei kirjutanud tema nime üles, aga ta töötab Prosperouse küla äärses autotöökojas.
Peter Connolly. Ta kutsus mind sisse teed jooma hommikul, kui olin sõitmas Mourne kõrgustikku. Väga hea vestluskaaslane, tegi mulle lisaks teele ka linnupetteks hommikusöögi ja viis mind lähedal asuvale vaateplatvormile. Ta töötab ümbruskonnas giidina ja rääkis palju huvitavat iiri kultuurist ja hilisema aja probleemsest perioodist. Peab oma majas ka Airbnb-d.
Kui satute neid kunagi kohtama, siis kindlasti tervitage neid minu poolt ning näidake üles külalislahkust ja sõbralikkust nii nagu nemad mulle seda tegid.
Mulle tundub, et ma ei saa eriti hästi luua seda sügavust, kõrgusi ja nende kohtade suursugusust läbi fotode, mis olen teinud, nii et teil tuleb mõttes teisendada iga nähtud pilt palju grandioossemaks, et saada aru, milline seal isiklikult olla on.
Ülalmainitud mäe vallutamise järel laskumine tagasi orgu. Pilt tehtud tipus, peaaegi pilvepiiril.
Giant's Causeway maalilisem ja personaalselt ka huvitavam osa, kui seda on tuntud astmed.
Võrdluseks maal, millega samastusin, seistes sellel eendil.
https://en.m.wikipedia.org/wiki/Wanderer_above_the_Sea_of_Fog
Kõrguse kartjad, vaadake nüüd korraks eemale.
Uskuge mind, ma ei hüpanud.
Loodetavasti keegi GoTi fännidest tunneb ära selle koha sarjas.
Olge ootel, sest varsti tuleb juba järgmine sissekanne minu maailmareisist blogiversioonis. Seinikauaks soovige mulle ja Marekile edu.
