Põhjus sinna minemiseks = sinna oli lend kõige odavam ja ma tahtsin Californiasse jõuda. Olin juba minekul otsustanud, et kuna mandril ei ole mul kaua aega veeta, siis pean valima ainult üks või kaks kohta kuhu minna ja mida ma seal teha tahan.
Sain enne lendu veel oragniseeritud endale Couchsurfing-u kaudu koha kuhu ma maandudes kohe läksin. Mind võttis vastu väga tore ja lahke, oma varakolmekümnendates mees nimega Roderic. Õhtul köögilaua taga vesteldes pakkus ta, et võib mind viia järgneval päeval Facebooki peakorterisse lõunale ning ka Stanfordi campusele. Olin pakkumise poolt täiesti sõnatuks löödud, sest ma ei olnud arvanud, et ma keset Silicon Valley-t olin kogemata kukkunud. Olin seni arvanud, et see on üsna suvaline väike koht California ranniku lähedal. Kui sõnad tagasi suhu tulid siis kinnitasin sajakordselt, et tahan minna temaga kaasa.Järgmine hommik käisin natukene tema kodu ümbruses ka ringi uudistamas. Juhin tähelepanu järgnevale pildile, sest seal on näha naabruskonna keskset väljakut, kus on tugitoolid, diivanid, grillimiskohad jne. Kui küsisin Roderic-ilt, et miks nad neid diivanipatju sisse ei tõsta ööseks, oli vastuseks, et siinkandis sajab ainult kolmel kuul aastal, nii et veekahjustuse pärast ei pea muretsema.
Startisime tema uhke sportautoga Palo Alto poole, kus ta mind maha pani, sest tal oli vaja korraks töölt läbi hüpata (btw ta töötas ise Tinderis). Samal ajal sain ise selles kuulsas linnakeses ringi vaadata. Leidsin ka ühe tehnikapoe, kus müüdi kõige uuemaid tehnoloogiavidinaid, mis veel ei olnud masstarbesse jõudnud. Sai ka mööda kõnnitud ühest vanimast Apple poest.
Edasi sõitsimegi Facebook-i peakorterisse. Saime sinna sisse tänu sellele, et Roderic'i mitu sõpra, kellega ta oli koos töötanud Yahoo-s, töötasid nüüd seal. Tuli välja ka, et väga tavaline on, et ühe IT ettevõtte töötajad käivad teise IT ettevõtte peakorteris lõunat söömas, sest nad tüdivad ära oma ettevõttes pakutavast toidust. Nimelt on seal kõik toit tasuta ja toidukohti palju: aasia toit, salad-bar, burgerikoht, korea grill, sushi, jäätise kohvik jne. Hoone sisehoov oli hiiglaslik ja seal oli omaette tänav! Lisaks leidus seal veel mõned poed, arcade, juuksur jms. Kui ma seda kommenteerisin, et siin on kõik elamiseks olemas, siis öeldi, et tegelikult on võimalik siin ka oma pesu pesta. Ainus, mis tegelikult puudu on, on magamiskohad.
Ma oli sellest kõigest lihtsalt küllastunud ja ei suutnud uskuda ja endale tunnistada, et olen täiesti kogemata sattunud sinna. Senimaani oli kogu Silicon Valley olnud mulle kui muinasjutt, mille kohta olin vaid lugenud lugusi ja teadnud, et seal sündisid meile tuntud tehnoloogia hiiud. Ja äkitselt olla sealsamas - legendide maal :D . See tegi mul aju lihtsalt katki
Facebooki sisehoovi tänavatel
Töötajate mängutuba
Tõestus, et sain sisse
Pärast sööki viis mu võõrustaja mind Stanfordi ja jättis mind sinna ringi vaatama. Ma väga palju ei oska selle koha kohta öelda - oli väga suur ja ilus campus. Mind eriti üllatas keset campust asuv kirik, mis ei tundunud loomulik osana seda ümbritsevast teadusasutustest.
Kahjuks see oli ka viimane päev minu võõrustaja juures, sest järgneval päeval olin juba edasi minemas. Leidsin endale hea võimaluse sõita Visaliasse - väiksemasse linna California keskosas, et sealt edasi sõita Sequoia rahvusparki. Külaliskeskusest ostsin endale pääsme rahvuspargi kõige pikemale matkarajale - High Sierra Trail-ile. Veetsin sisuliselt järgnevad kaks nädalat puhtalt matkates, tehes korraks pärast esimest nädalat pausi, et minna tagasi Visaliasse, et osta toitu juurde, mille järel suundusin tagasi matkarajale.
Kogu loodus, mammutipuud ja mäed olid vapustavalt ilusad, mistõttu nende kahe nädala jooksul ei tekkinud kordagi tahet tagasi minna. Saavutasin seal mägedes ringi matkates ka oma jalgsi matkamise kõrgusrekordi - 3535 meetrit Black Rock Pass-i läbides.
Läheksin iga kell sinna tagasi matkama. Olgu, rohkem juttu polegi - nautige pilte.
