Uus-Meremaa Põhjasaar III osa

Pärast oma seiklusi Stewart-i saarel tegin kärmelt, et minna põhja poole, sest ilmad olid selleks hetkeks läinud juba üsna külmaks. Tegin paar pausi tee peal. Esmast Dunedin-is, mis on päris sarnane Tartule suuruse poolest ja väikese ülikoolilinna staatuse poolest.

 Loomulikult oli ka linna peal näha tudengite vaimutsemise tagajärgi

Sain hea võimaluse käia vaatamas esmakordselt ühte rugby mängu. Omavahel mängisid kahe lokaalse ülikooli tiimid. See ei tundunudki nii vägivaldne nagu mul oli ettekujutus olnud, aga ma siiski ei tahaks seda ise väga mängida.

Eriti huvitav oli proovida mängus juhtuva põhjal kokku panna, mis reeglid üldse kehtivad. Ma pole siiamaani vaadanud, missugused reeglid mängus kasutusel on. Teiseks oli põnev see, milliseid taktikaid kasutati. Aeg-ajalt, palli visati audist, nagu tehakse jalgpallis, siis tiimikaaslased tõstsid ühe enda omadest püsti kätele üles, nii et ta sai palli kinni püüda ilma, et vastased oleks seda kätte saanud.

Teiseks moodustati mõnikord selliseid peaaegu tervet meeskonda kaasavaid rammimismasinaid, millega prooviti vastastiimist läbi suruda. Selle eesmärk ja tekkepõhjus on mul senini ebaselged .

Liikusin kiirelt edasi ning olin pea laeval sõitmas põhjasaarele Wellingtoni, Uus-Meremaa pealinna.

Olin varem välja vaadanud kõiksugu kohti, kus on filmitud "Sõrmuste isanda" filme ning Wellingtonis sattus just olema neist üks. Linna keskusele väga lähedal asuvas Mt Victorial filmiti triloogia esimese osa stseeni, kus kääbikud Kääbiklast põgenedes jooksevad mäest alla ja peites puu juurte all, õnnestuvad pääseda musta ratsaniku käest.

 Sildid juhatasid ühele lühikesele rajale, kus filmimine teostati. Ma seal otsisin seda sama kohta, mida on näha filmis ning tol hetkel mälu järgi orienteerudes, tegin sellise pildi.

Ma küll otsisin, aga kahjuks mul kääbikute peidukohta leida ei õnnestunud. Nad peitsid ennast tõesti hästi siis. Internetist lugedes sain teada, et seda ongi raske leida ja ainult kohalikud teavad seda õiget kohta.

Wellingtonis leidus ka viiteid muudele fantaasiafilmidele.

Wellingtoni lähedal ranniku ääres oli veel üks koht, mida kasutati "Sõrmuste isanda" filmimiseks. Koha nimeks on Putangirua Pinnacles ning need on konglomeraadist (leidsin vaste vikipeediast) settetornid, mis on tekkinud ajapikku vee ja tuule erosiooni tõttu. Miks aga kõik ühtlaselt pole ära uhutud on see, et kõige pealmine kiht nendel tornidel, on teistsugusest settekivimist, mis katab ja kaitseb enda all olevat kergemini murenevat konglomeraati. Siin filmiti stseeni, kus Aragorn, Gimli ja Legolas lähevad surnute kuningriiki.

Nende vahele sai ka minna uudistama, kuigi kohati tundus mulle, et see on üsna ohtlik, sest need sttetornid ei tundusid iga kell laiali valgumas.

Pärast oma rännakut surnute teel, läksin ma matkama sellisel rajal nimega Tongariro Alpine Crossing.

Võib-olla teate selle põhivaatamisväärsust, selleks on Mt Ngauruhoe, aga tihti kutsutud ka nimega Mt Doom.

 Ehk ma läksin sõrmust ära viima.

Matkamine on tasuta, aga nad on teinud selle niisuguseks, et parkimine matkaraja otspunktis on väga piiratud, mistõttu on üldiselt võimalik minna seda läbima ainult bussiga. Startisin väga vara hommikul, umbes kella 5st, sest distants, mida tuli läbida, oli pikk. Esimene asi, mis ma bussist välja tulles tähele panin oli see, et väljas oli väga külm. Sain esimest korda reisi jooksul tunda miinuskraade. Tegu tõesti oli alpilise kliimaga. Mu piltidelt pole küll näha, aga teisi matkajaid peale minu oli tohutult palju. Neid oli palju siis kui ma alustasin ja ma oletan, et neid järjest tuli ka juurde.

Tegelikult ei lähe matk Mt Doomi otsa, sest see on maoride jaoks püha mägi, lisaks on see aktiivne vulkaan ning selle otsa minek on väga tülikas ja isegi ohtlik, sest pinnas on kivipuru, mis väga kergelt vajub ja libiseb.

 Mt Doomi jalamil oli ümberringi vaadates näha vaid siledat kivitolmuga kaetud pinda, mis mõnes kohas oli ka jäätunud. Tekkis tunne nagu käiksin kuu maastikul, sest mingit elavat loodust polnud kuskilt paista.

 Rada tõusis ülesse teise kustunud vulkaani otsa ning seal avanes vaade, mille järgi võiks tõesti anda Mt Doomile tema nimetuse.

Teisel pool vulkaani tulid mägijärved, mis paistsid neoonsinised ja kohati ka rohelised kõrge mineraalisisalduse tõttu.

Lisaks oli vulkaanide väikestest ventiilidest pidevalt tulemas veeauru, mis ümbritsevad kivid ka valgeks värvis.

Kuu maastik

Rada viis veel üle ühe kuru ning siis jõudsin välja teisele poole. Mul oli ropult vedanud, et sain täiesti selge taevaga matkata, sest tagasi alla minnes võtsid pilved taeva üle ning varsti hakkas ka sadama. Matk oli olnud vägev ja unustamatu.

Aga muidugi ei lõppenud  minu "Sõrmuste isanda" teemaline turism sõrmuse hävitamisega Turmamäe tules. Nimelt tuli ju minna Kääbiklasse nagu raamatukangelased pärast oma seiklust. Seetõttu liikusin kohe pärast matka edasi Matamatasse, mille lähedalt on võimalik leida Hobbiton.

Tegu on üsna väikse linnaga, mis sai just kuulsaks tänu filmitriloogia edule. Nüüd voorib aastas tuhandeid inimesi sinna just selle nimel, et pääseda Kääbiku filmide triloogia filmimise järel püsti jäetud võtteplatsile.

´

Isegi sealne turismiinfokeskus oli ümber tehtud filmides kujutatud kääbikla stiilis.

'

Hobbiton asus linnast väljas ühe talumehe maadel, mille filmi tegijad leidsid sobilikku kohta otsides. Too talumees on ikka veel nende maade omanik ning tegeleb seal oma hobustega.

Sattusin sinna ka ilusal päeval, mis tegi sellest väga laheda kogemuse. 

Kõikjal oli neid armasid kääbikuurge ning suur oli mul tahtmine mõnda sisse minna või koputada uksele, et keegi kodune sealt uksele tuleks.

Urgude juurde oli isegi tehtud väike põld, mida päriselt hariti ning kus kasvasid päris viljad.

'

Käisime giidi järel mööda kitsaid teid sinna-tänna ning ta seletas meile kõiksugu huvitavaid asju selle koha kohta.

 '

Tee läks mööda ka Bilbo-Frodo majast, mis nägi identne välja filmis kujutatuga.

'

Ringkäigu lõpus sai võtta ka ühe õlle kuulsas küla Green Dragon kõrtsis.

'

Ning tõetruult oli kõrtsi seinal ka "infotahvel", kust oli võimalik lugeda, et kellelgi on keep kadunud või et otsitakse puuseppa.

 

Kuigi minu piltidelt võib tunduda, et seal polnud eriti inimesi, siis tegelikult oli ka seal neid massiliselt. Oli täielik kunsttükk ilma inimesteta pilti saada. Tihtilugu tuli üksteise seljas liikuda. Giidi väitel ei ole vähemalt kolmandik inimestest, kes seda kohta külastavad, üldse kursis Kääbikla taga oleva maailmaga ning on tulnud siia selle pärast, et see on ilus koht või et keegi soovitas. Ometi oli see väga maagiline ja ilus koht ning ma nautisin seal käiku. Sellega ka lõppes minu "Sõrmuste isanda" teemaline jutt.

Edasi juhtusid mõned märkimisväärsed asjad:

Et ma ei lahkuks siit, kus loodi benji hüppamine, ilma seda ise proovimata, siis oli mul pikalt mõttes, kus seda sobilik teha oleks. Selline võimalus tekkis mul Aucklandis, kus oli võimalik hüpata sealse sadama lähedal asuva silla alt ning soovi korral puutuda ka vett.

'

Kuna mul oli juba langevarjuhüpe tehtud, siis ma teadsin, mis mind ees ootab ning alla hüpata oli palju kergem ning ehmatus palju väiksem kui mu esmane kogemus sellise hüppamisega. Jällegi oli kogemus päris vinge ning teeksin seda veelgi, aga samas eelistaksin langevarjuhüppeid.

Mingi hetk sain jälle vabatahtliku ametit pidada natukeseks ajaks ühes talus, kus tegeleti lehmade kasvatamisega. Sattusin seal olles kord ka lehmaoksionile. Ma ei tea mille pärast, aga nagu stereotüüpselt kohane ühele oksjonile, toimus müümine selles ülikiires ja ebaselges keeles:

Pärast oma olekut seal liikusin ma kaema kuidas näeb välja põhjasaare kõige põhjapoolsem tipp (Reinga neem) ning kahe ookeani kohtumispaik. Mulle oli räägitud, et see on selgelt paista, sest ookeanid on teineteisest mõne tooni võrra erinevad ja nende vahel jookseb selge piir.

Nii paistis tol päeval majakas Reinga neeme otsas

'

Saare tipust leidsin sellise teeviida. Samasugune oli olnud ka Lõunasaare kõige lõunapoolsemas tipus, aga mul jäi selle juures kahjuks käimata. Nende kahe posti vahel toimub ka Uus-Meremaa kõige pikem matk - Te Araroa. Tuleb kokku läbida umbes 3000 km ehk kogu Uus-Meremaa pikkus põhjast lõunasse.

Pidin siiski veidi pettuma, sest mingit värvierinevust ma vetes ei näinud. See-eest oli märgata sellist vahutavad piirkonda/joont vees, mida pidasin siis nende kahe ookeani kohtumispunktiks, aga võin eksida. 

Ega paljut rohkem olnudki. Sain endale viimaseks pooleteiseks nädalaks jälle väikese tööotsa mere ääres künka peal. Mul oli seltsiks veel kaks saksa poissi, kellega ma sain hästi läbi ning harjutasin oma saksa keelt.

Peesitasin töö kõrvalt, käisin iga päev surfimist harjutamas, mõnel korral vähke püüdmas ning niisama ujumas. Elu oli lill.

 

Nii toredalt said minu viimased päevad imeilusal Uus-Meremaal veedetud.

Uus-Meremaa Lõunasaar. Osa II

Liikudes edasi lääne poole jõudsin peagi rannikule ning hakkasin seda mööda lõunasse suunduma. Jõudsin õhtuks Otto/McDonaldsi telkimisplatsile Mapourika järve ääres. Üle järve oli paista lumiste tippudega Uus-Meremaa alpe, mis tegi sellest eriti ilusa koha kus telkida.

 

Pilt päikeseloojangul

 

Pilt varahommikul

Hommikul oli nii palju külm, et härmatis oli maas ja pidin ajutiselt kindad kätte panema. Tunda oli, et vaikselt on saabumas sügis... jälle. Esimene asula, kuhu ma jõudsin kandis nime Franz Joseph (saanud nime selle lähedal asuva liustiku järgi, mis omakorda sai nime Austria keisri auks). Seal organiseeriti erinevaid ekskursioone liustikule ja mujale ning kogu küla elas puhtalt turismist. Mul ei olnud hommikul midagi ette planeeritud, aga tahtsin samuti liustikul ära käia. Seetõttu otsisin internetist pakkumisi ja vabu kohti ning kuna ma ühtegi ei leidnud, siis hakkasin suunduma järgmisesse külla. Too järgmine küla organiseeris ekskursioone lähedal olevale Fox liustikule ning neil oli vabu kohti küll. Hääletamiskoha poole kõndides otsustasin siiski käia läbi ühest liustikumatku korraldava reisifirma esindusest ning üle kassa küsides sain teada, et neil on just tekkinud vaba auk, sest keegi pole kohale ilmunud. Viis minutit hiljem oli mul varustus seljas ja kuulasin ohutustehnilist loengut. Sammusime seejärel helikopterite maandumisplatside juurde, kust meid väikeste gruppide kaupa peale võeti.

Järgnes ka mu esimene lend helikopteriga, mis oli väga vinge ning ma pean sealseid piloote tõesti kiitma. Nad peavad väga tihedalt lendama ja kuna liustik on pidevalt muutumas, siis on igal uuel päeval erinev maandumiskoht (platvormi liustiku peal pole ja helikopterid maanduvad lihtsalt jää peal.

 

Nii paistis Franz Josephi liustik helikopteriaknast selle poole lennates

 

Jääle jõudes ukerdasime ühe varustusekasti juurde, mis sinna on pandud ning panime siis endale kassid jalga, et saaksime mugavamalt jää peal kõndida. Seejärel anti meile kätte ka jalutuskepid.

 

 

Meile vaatas vastu hiiglaslik jääsein, mis pildilt eriti massiivne ei paista, ning ei olnud ka hoomatav seal seistes, aga meile öeldi võrdluseks, et see keskel asuv kivipaljand on sama kõrge kui kaks Eiffeli torni. Tõttöelda oli seda raske uskuda, sest mitte nii kaua aega tagasi nimetatud torni all seisnuna, ei tundunud kaugelt vaadates see kivisein küll nii kõrge olevat.

Meil juhtus olema õnne sellega, et nägime, kuidas tükk liustikujääst seina tipust lahti murdus ning pärast pikka kukkumist purunues. Kogu aja, mil see jääkamakas langes, oli kuulda selle mürinat. Kuigi see tükk ei tundunud suur, kaalus see tõenäoliselt tonne, sest liustikujää on kõvasti tihedam kui tavaline jää.

Matkasime hanereas kõndides ringi paar tundi, aga hoidusime liiga lähedale minemast sellele jääseinale omaenese ohutuse mõttes. Tore oli, et meil polnud mingit kindlat trajektoori, sest iga päevaga muutub liustik nii palju, et järgneval päeval on kõik jälle täiesti uus ja huvitavaid moodustisi täis. Olin sattunud ka sinna esimesel ilusal päeval pärast nädalate pikkust vihmast ilma.

  

Meie giidiks oli Matt, kes siis aeg-ajalt grupi ees kõndides meile oma kirkaga teed paremaks raius. Siin on ta just rääkimas meile, kuidas maori lugude järgi on see liustik tekkinud.

 Leidsime ka ühe jääkoopa

Kui aeg täis sai ja järgmised grupid peale tulid, siis lendasime helikopteriga tagasi alla. Kokkuvõttes oli kogu kogemus väga vinge ning ma olen päris õnnelik, et sain seda teha.

Kuna suundusin ikka edasi pööda rannikut lõuna poole, siis jõudsin ka sellesse Fox Glacier külla samanimelise liustiku kõrval. Kuna Uus-Meremaa läänerannik on ääristatud selle alpimäestikuga, siis sain rannikul liikudes küllalt nautida ja vaadata siinseid mägesid.

 

Alt külast tehtud pilt

Ööbisin selles külas ning järgmine hommik pidin jälle mõtlema hakkama, et mis ma täna ette võtan. Teadsin, et siin pakutakse ka langevarjuhüppeid ning kiiresti hindu kontrollides, jõudsin järeldusele, et see saab olema selle päeva ettevõtmine. Panin ennast kirja päeva esimesele hüppele ning marssisin kohale. Ajasin seal hüppekostüümi selga ja mütsi pähe. Pärast väga lühikest koolitust, kuidas protsess välja näeb ja mis me peame tegema, istusin juba lennukisse oma hüppepartneriga ning vaatasin aknast neid lumiseid mäetippe. Sain ka vapustav vaade osaliseks liustikule, sest õues oli täiesti selge ilm. Olin täiesti rahulik ning kõik tundus päris lahe kuni 3.6 kilomeetri kõrgusel tõmmati lennuki uks lahti ja ma pidin esimesena välja ronima.

Uksest väljas rippudes, tundes tuult minust mööda vihisemas ja oodates, et mu partner lennukist välja hüppaks hõivas mu mõistuse mõte, et praegune olukord pole mingilgi moel ratsionaalne ning kuidas küll juhtus, et ma sellisesse situatsiooni sattusin. Ma muidugi ei jõudnud seda mõtet täiesti lõpetada, sest leidsin ennast 9,8 m/sˇ2 maa poole kiirendamas ning alla vaadates tulid kõik need unenäod taevast all kukkumisest meelde. Nüüd oli aga olukord päris. Mõned sekundid hiljem suutis ratsionaalne osa mu ajust kontrolli tagasi võita ning hakkasin lihtsalt alla vaatamise asemel ka ümberringi olevaid kauneid mägesid ja rohelisi välju nägema. Mingi hetk tõmbas mu partner varju lahti ning tugeva jõnksatusega hakkasime rahulikus tempos langema. Mulle isegi usaldati käepidemeid ning sain harjutada meie tüürimist ning trikkide tegemist. Enne maandumist võeti kontroll üle,  tõstsime jalad üles ja libisesime tagumiku peal kuni seisma jäime. Siis ootasime, et ka teised hüppajad alla tuleksid ning meid sõidutati tagasi baasi. See kõik oli ülivõrdes lahe ja äge ning ma nautisin seda väga. Kummaline tunne oli pärast seda minna tagasi hääletama, sest olin just nii intensiivse kogemuse saanud ja äkitselt on kõik jälle endiselt aeglane ja rahulik.

Jõudsin omadega edasi Wanaka linnakesse, kust ma tahtsin edasi minna 3033 m kõrguse Mt Aspiringi otsa ronima, aga kuna tegu oli juba kergemat sorti alpinismimatkaga, siis ei usaldanud ma ennast üksinda seda ette võtma ilma korraliku varustuseta. Kedagi teist ma endale gruppi ka ei leidnud.

 

Wanaka järv 

 

Käisin Wanakas ka kinos ning leidsin seal väga toreda üllatusena, et tegu polnud tavalise kinosaaliga. Saal oli mõnusalt väike ning paljud tavalised istmed olid asendatud diivanite ja tugitoolidega. Kõige tipuks oli nurka pandud pooleks lõigatud vanamoodne auto, kuhu sai esiistmetele istuda ning tunda, nagu oleksid drive-in kinos. Kõik see tekitas sellise koduse-hubase atmosfääri saalis. Üllatav oli ka see, et keset filmi tehti paus, kus inimeses said käia kino kohvikus maiuspalasid ja jooke ostmas, nagu tegu oleks teatriga.

Niisiis valisin endale jõukohasema matka Wanaka linnast Arrowtowni. Selle kogupikkuseks oli küll 34km, aga läbimiseks kulus ikka 3 päeva, sest üsna palju tuli kõrgetest küngastest üles-alla käia. Nõme oli, et pidin kõik oma träni kaasas kandma, sest mul oli reisiks pakitud kotti kõvasti rohkem, kui ühel sellisel matkal vaja läheb. Kuskile ei saanud ma ka üleliigseid asju jätta ning seetõttu liikusin kõvasti aeglasemalt ning mägedest ülesse minnes väsisin kiiremini.

 

Matkaraja algus

 

Rada läks läbi ka mõnest karjamaast ning seetõttu oli mul ka natukene publikut

 Selliseid teid mööda sai kõnnitud

 

"Matkaja all keskel" - Hain Luud

 

Matkaraja lõpus panin tähele puiestikku, mis ümbritseva loodusega üldse kokku ei sobinud. Sain kohe aru, et tegu on märgiga inimtegevusest, aga alles sinna jõudes sain aru, et see on kunagine kaevandusküla (Macetown), mis nüüd on nüüdseks täiesti maha jäetud. Püsti on veel ainult kaks maja, mis on hiljem restaureeritud, ning näha oli veel üksikuid varemeid. Seal oli teglikult väga ilus ringi käia ning eriti tore oli leida õuna ja pirnipuid, millelt sain järgmise kahe söögikorra jagu vilju noppida. Külas oli ainult üks tee, mis siis ühendas seda teise kunagise kaevanduslinnaga - Arrowtowniga. Too on aga praegugi alles.

Matk oli väga väsitav ning ma olin õnnelik, et see läbi sai, aga samas ootasin ma juba järgmise alustamist.

Käinud ära Arrowtownis, vaatasin, et mul on mingisugune lootus saada Milford Soundis käia ilusa ilmaga, kui ma otsejoones sinna lähen. Nii otsustasingi täielikult mööda minna populaarsest Queenstownist ning sõita kõige sademeterohkemasse paika Uus-Meremaal. Seal on keskmiseks aastaseks sademete hulgaks 6,412 mm - meil siin Eestis on see näitaja kuskil 550–800 mm.

Suutsin hääletades kohale jõuda just loodetud päeva varahommikul ning jällegi koha peal küsima minnes sain ennast kirja panna kohe esimesele laevakruiisile lahesopis. Ilm oli pilvine, mitte nagu olin lootnud, aga vähemalt ei sadanud. Hea juhuse tõttu kohtasime delfiinide parve, kes laeva ümber natukene aega ujusid vaatajate rõõmuks. Hiljem möödusime ka hülgekolooniast, ehk siis kivist, kus nad käisid päevast uinakut tegemas.

Sõitsime mööda mitmetest kõrgetest jugadest, mis on sealsete järskude mäenõlvade ja suure sademetehulkade tõttu tekkinud. Mulle on öeldud, et seal on väga ilus käia ka vihmase ilmaga, sest siis tekib maagiliselt juurde kümneid uusi jugasid. Mõne aja pärast hakkas paistma pilvede vahelt ka sinist taevast

 

Laevareisi osa oli ka selle müristava joa alla sõita nii, et väljas olijad läbimärjaks saaksid. Otsustasin ka ise tekile jääda ning sain selle kogemuse kätte.

See koht oli väga ilus ja täiesti vääris tulekut, aga pikalt väljas ei kannatanud küll olla, sest Uus-Meremaa kurikuulsad vereimejatest putukad (sandfly) sõid sind muidu ära. Võimas koht ja mulle oleks seal meeldinud veel matkamas käia, aga kui ma tagasi minnes jõudsin mulle soovitatud matkaraja alguse juurde, siis kallas nii hullusti, et ma ei raatsinud seda enam ette võtta.

Minu järgmiseks sihtkohaks oli Stewarti saar. Tahtsin nimelt näha siinviibimise jooksul ka kiwisid ning kuuldud andmete järgi jookseb neid sellel saarel ringi ligi 20 000. Kombineerisin selle soovi ka tahtmisega matkata, mistõttu võtsin optimistlikult eesmärgiks läbida 9-11 päevane matkarada 6 päevaga. Seekord sain õnneks jätta üleliigsed asjad sadamasse hoiukappi, millel polnud ajalist piirangut. Niisiis sõitsin laevaga lõunasaare kõige lõunapoolseimast linnast Bluffist Stewarti saare ainsasse linna - Obani. Laevaga saarele sõites öeldi, et meri on täna üsna rahulik, mis minu arust küll tõsi polnud, sest hüpplesime laintel üsna palju ülesse-alla nii, et ka ise hakkasin kerget ebameeldivust tundma. Hiljem kuulsin teistelt, et üsna sageli on meri palju hullemini möölamas, nii et pooled pardal olijad uuesti oma viimast söögikorda näha saavad. Maabudes hakkasin kohe mööda matkarada minema, sest pidin üsna palju maad läbima. Vaikselt hakkas ilm ka ära pöörama ning vihma sadama.

 Kõndides mööda sellistest puudest mõtlesin küll, et millised tugevad tuuled siin puhuvad. Õnneks ma neid omal nahal ei saanud tundma.

Täisti juhuslikult sattusin oma esimesel matkapäeval kokku ka ühe kohaliku kõrvukpingviiniga. Ta vaatas mind põgusalt ning siis läks oma koduseid toimetusi edasi tegema.

Jõudsin veel päevavalges Bungaree onni, kuhu tahtsingi oma esimese matkapäeva öö veeta ning sain suure üllatuse osaliseks sinna jõudes. Nimelt oli sinna kogunenud 9 jahimeest, kes iga aasta käivad seal omamoodi puhkusel ja hirvi küttimas. Iga aastaga on nad mõelnud, et kuidas järgmine aasta veel mugavamalt saaks ning seetõttu olid nad tolleks hetkeks kulmineerinud endale põhimõtteliselt kõik mõeldava. Tavaolukorras on sellises matkarajal asuvas hurtsikus vaid minimaalsed asjad: laud, väike ahi, kaks tuba, kus saab kahel korrusel magada seal olevate madratsite peal, õues vihmaveepaak kraani ja kraanikausiga ning majast natukene eemal üks kuivkäimla.
Jahimehed olid aga püsti pannud omaenda köögi gaasipliidiga, duššikabiini, kus voolas ka gaasiboilerist tulev soe vesi, mitu söögilauda, nooleviskemängu, suure peotelgi ja meisterdanud ühe puupingi. Kaasa olid nad endaga toonud veel külmkapi, potid-pannid, leiba-saia, kõiksugu muid toite, teinegi gaasipliit sees söögi tegemiseks, üüratutes kogustes alkoholi, mida nad iga õhtu püha kohusega tarvitasid, kaks ratastega prügikasti (üks tekkinud taara ja teine olmeprügi jaoks), sukeldumisvarustus, et minna merepõhjast austreid korjama, õhukompressor, et hapnikuballoone täita, kuskil 9 laetud autoakut, mida nad kasutasid eelkõige selleks, et toas töötaks külmkapp ning nende lakke monteeritud lambipirn (muidu pole üheski onnis elektrivalgust) ja kõige lõpuks ka üks suur rauast tulealus. Ainus asi, mis minu arust neil veel puudu oli, oli saun, aga ma ei kujuta ette kuidas nad seda suudaksid seal veel kõigele muule sisse seada. Kõige selle võtsid nad ise kaasa ja selle kohale toimetamiseks pidid nad eraldi transpordi-/kaubalaaeva palkama, et nad saareni jõuaks ja siis suurelt laevalt rannale toimetasid nad oma laadungi mitmeid kordi oma väiksema paadiga edasi-tagasi sõites. Selline meeletu operatsioon, aga oli näha, et meestel on mõnus olla ja nad seda naudivad, mida ka kinnitas see, et nad iga aasta ikka tagasi tulevad.

 

 

Kohale jõudes anti mulle õllepurk pihku ning kutsuti sisse. Et ka matkajad saaksid onni kasutada, siis ööbisid pooled jahimehed telkides, nii et üks tuba majas jäi siiski matkajate päralt. Peale minu oli veel kuus matkajat, kellega ma hästi läbi saama hakkasin. Olnud oma matkaõhtusöögi plekkpurgist ära söönud jäin teistega kaarte mängima. Ühtäkki tuli üks jahimeestest, kes alati ka kokaks oli, tuppa ning pani meie keskele samal päeval püütud sinise tursa fileed (Blue cod, leidub ainult Uus-Meremaal), mis olid taignaga friteeritud ja maitsesid ülimalt hästi. Natukene hiljem tuli ta ka suure kausitäie friikartulitega. Ehk siis söödeti meid matkajaid esmaklassilise fish and chips roaga - milline elu. Esimene laar ei jäänud ka viimaseks, sest mõne aja pärast toodi ka teine, mis me samamoodi pintslisse pistsime. Tol korral oli juurde pandud ka frititud molluskeid. Tänu lambivalgusele saime istuda suures toas laua taga varahommikuni välja, naerda ning vestelda. Olin juba pärast siinsete inimestega tuttavaks saamist ning meile pakutud tuidukorda otsustanud, et jään ka teiseks ööks paigale, mis ka tähendas seda, et ma loobusin kogu matkaraja läbimisest - toitu mul 7ks päevaks ei jätkunud. Niisiis istusin hea meelega teiste seltsis vesteldes kuni hommik koitis.

 

Vaade meie onni verandalt 

Kuigi öösel oli olnud kole torm möllamas, tuli järgnev päev väga ilus. Käisin ühe teise poisiga päeval kala püüdmas, aga see ettevõtmine ei õnnestunud üldse, sest tihnikus kaotasime üksteist ära ja ei suutnudki enam teineteist üles leida. See-eest tagasi maja juurde tulles saime näha, kuidas nüliti mõned päevad varem maha lastud hirvi ning kuidas hiljem siis ka liha luudelt lõigati.

Protsessi jälgimiseks kogunesime kõigi matkalistega, maja ette ning kuulasime lektori õpetusi operatsiooni ajal. Ka tüdrukud olid koos poistega innukalt pealt vaatamas ning küsimusi küsimas. Teised matkajad olid (nagu mina) jäänud onni pikemaks, kui olid alguses planeerinud.

Õhtul pandi tulealusel lõke käima (kuigi neil lõkke tegemise luba polnud) ning inimesed kogunesid vaikselt selle ümber. Ma ei teadnud, kas meile ka see õhtu süüa antakse ning seetõttu sõin jälle oma matkavarudest ning läksin lõkke äärde vestlema. Üks hetk hõigati tähelepanu ning kuulutatu söök valmis saanuks. Päeval, kui lõigati lahti neid hirvi, jagati see kõik paremateks tükkideks, mis siis pandi külmakasti koju kaasa võtmiseks ning võib-olla ka müümiseks, ja kehvemateks väikesteks tükkideks, millest nüüd õhtul oli tehtud hautis. Kõrvale võtmiseks oli valmistatud ka päris kartulitest ja piimast kartuliputru ning magustoiduks tuli hiljem tüdrukute valmistatud Pavlova tort, sest kummalgil oli lähiajal tulemas sünnipäev (ja üks neist oli millegipärast võtnud kaasa tordipõhja). Niisiis sain uuesti süüa kui kuningas, kuigi olin veel matkal.

 

Sünnipäeva tort (Pavlova) küünaldega

Pidu käis jälle varahommikuni, aga seekord ma nii kaua vastu ei pidanud ja läksin varem magama. Järgneval hommikul hakkasin jälle edasi liikuma, sest ma ei tahtnud lõputult nende lahkete meest kulu süüa ja juua ning takistada uute matkajate sealööbimist pikemaks paigale jäädes. Lisaks minule, liikusid edasi peaaegu kõik ülejäänud matkajad. Jätsime hüvasti veid võõrustanud jahimeestega ning hakkasime astuma.

 

Matkarada viis vahepeal mööda ilusaid valge liivaga puhtaid randu

Jäin paigale Christmas Village onnis ning järgneval päeval tegin ühe lühema kõrvalmatka saare kõigeima mäe otsa veel ühe tüdrukuga, kes oli jahimeeste onnist ära tulnud. 

 

Mäe tipus puhates

 

Esimesel päeval selles onnis juhtusin õhtuhämaras käimla poole minnes nägema üht väikest musta olevust üle raja tatsamas. Järeldasin kohe, et tegu on kiwiga ning pannnud pealambil punase tule põlema (sest mulle oli varem räägitud, et kiwid punast valgust ei näe), hiilisin sinna kohta, kus ma olin olevust näinud. Läks hetk, et pilguga lind üles otsida. Ta seisis minust kõigest 1-2 meetri kaugusel ning ei tundunud üldse tähele panevatki, et ma tema pihta punast valgust lasen, või et ma üldse eksisteerin. Niisiis sain seda imelooma päris pikalt uurida - kuna sellise kujuga mingilgi moel sarnanevat looma pole kuskilt võtta, siis tundus kiwi mulle üsna veider ja harjumatu olevus, nagu jäänuk dinosauruste ajast vms. Samuti üllatas mind tema suurus - olin oodanud natukene väiksemat ja nunnumat vaatepilti. Nägin kuidas ta üks hetk tõstis oma pika peenikese noka ning kuulsin kuidas ta sellega kolm korda õhku nuusutas. Nii ta vist sai aru, et ma olen seal ning hakkas kiiremini astuma. Kui ma proovisin vaikselt järele minna, siis ta kuulis ka mind ning pistis täiesti jooksu ja mul polnud võimalik teda enam leida.

 

Ühel matkajal olid kaasas ka värvituubid ja pintslid ning me korraldasime väikese harrastajate kunstiringi, kus igaüks sai rannast võetud suurtele lapikutele kividele midagi maalida

Järgmise päeva õhtul, olles tagasi tulnud oma mägimatkalt, ning vestlemas ja naljatamas teiste matkajatega onnis, kuulsime õues kohe maja kõrval tugevat häälitsust, mis sarnanes sea karjele aia vahel. Aknale lähimad nägid ära, et tegu on kiwiga ning kui teised tormasid vaatama, siis ma tõmbasin kiirelt saapad jalga, võtsin pealambi kaasa ning läksin õue, sinnasamma, kus ma eelneval ööl oli oma kiwit kohanud.  Punase lambi valgel leidsin jälle täpselt samast kohast üles häälitsenud linnu ning ka tüübil mu selja taga õnnestus seda näha. Kuuldes meie taga tulevaid inimesi jooksis väikseke aga jälle ära.
Olin kokkuvõtteks täitnud oma eesmärgi, miks ma üldse saarele tulin, ja näinud kiwit mitte ainult ühe korra, vaid kaks. Hiljem teiste uusmeremaalastega rääkides sain teada, et väga vähesed on eales käinud sellel saarel ja veel vähem on kunagi kiwit kohanud.

 Kuna meie onn oli mere ääres vaatega itta, siis oli iga hommik võimalik näha vapustavat päikesetõusu, kus kogu taevas oli täiesti punane, onni verandalt ning põhimõtteliselt ka voodist.

Tagasi liikudes jäin jälle ööbima sellesse Bungaree onni, kus varem olid kõik need jahimehed oma baaslaagri püsti pannud. Olin juba ühe teise matkajaga arutanud, et kas ja mida olid nad maha jätnud - eelkõige just toitu. Kohale jõudes vaatasime, et ära läinud jahimehed olid tõesti kõik ära koristanud. Sisse astudes ning sealsete matkajatega rääkides saime teada, et maha oli jäetud kott kartuleid, kõrvits, jahu ja üks saiapäts. Neid asju kasutades tegime kollektiivselt süüa nii, et me keerasime kõrvitsaviilud ja kartulid ühe kaupa fooliumisse, mis oli ka sinna jäetud, ning pistsime seal olevasse väiksesse ahju.

 

Jahuga oli nii, et juba eelmises onnis olime tegelikult saia küpsetanud, sest üks vähekogenud matkaja oli ise kilo jahu kaasa võtnud. Tol korral oli kollektiivsete materjalidega (kellelgi oli kaneeli, kellelgi oli suhkrut jne) valmistatud kaneelisaia, mis siis küpsetati ühe lapiku kivi peal ahjus. Seekord oli kellelgi metallist pann, kuhu me saime veega valmistatud taigna panna. Sai sai maitsestatud soolaga ning kaunistatud pähklitega. 

Keegi keetis mingist Maggi püreesupist valmis kastme ning panime põlema ka teeküünlad, mis olid meile sinna jäetud.
Lõpuks oligi meil jälle piduroog ning olime veel kord tänu võlgu nendele toredatele jahimeestele.

Tuletan jälle meelde, et tegu on matkaga, saarel, millel on ainult üks väga väike küla, kuhu peab oma toidu ja kõik muu varustuse seljas kohale vedama ning asusime päeva või paari kaugusel lähimast poest. Ning vaatamata kõigele sellele kujunesid need kuus päeva tänu mitmete juhuslike ja ülimalt ebatõenäoliste kokkulangemiste tõttu niivõrd lahedaks ja luksuslikuks elamuseks.