Uus-Meremaa Lõunasaar. Osa I

Alustasin oma siinseid ekspeditsioone Uus-Meremaa lõunasaare suurimas linnas Christchurchis. Linn on rahvaarvu poolest natukene väiksem kui Tallinn ja kuna nad kogesid seitse aastat tagasi tugevat maavärinat, siis on linna keskus, kus ma peamiselt olin, mõneti tühi. Paljud alad olid täiesti lagedad ning mõnedele oli parkla peale ehitatud - kõik see keset linna, kus muidu ootaksid tihedat hoonestust. Lisaks oli veel märgata kõiksugu pooleliolevaid ehitusprojekte ning parandustöid. Selline lagedus ei teinud linna eriti meeldivaks.

 

Tegu on linna keskmes seisva Christchurchi katedraaliga, mida pole ikka jõutud parandada. Poolvarisenud seinale on lihtsalt pandud toesed ning kogu hoone on traataiaga ümbritsetud.

 

Leidus kahtlaselt palju selliseid muruga kaetud ristkülikuid linnas, mis tõenäoliselt märgivad kohti, kus varem oli olnud hoone ja kuhu veel uut pole hakatud ehitama.

 

Eriti kurb vaatepilt oli St Paul's kiriku endine asukoht (kirik ise oli olnud päris uhke ja suur vanade piltide järgi). Kuna kogu kirik varises kokku, siis nüüd peab kogudus oma jumalateenistust lageda taeva all. 

 

Kohe katedraali kõrval on linna raamatukogu, mis sai vist samuti väga ulatuslikult kahjustada ja seetõttu on veel taastamine ja juurdeehitus pooleli.

 

Kellelgi leidus kunstiannet ja tahtmist, et panna üks Mini Cooper vertikaalselt kõrgele maja seina külge ilma mingisuguse nähtava kinnituseta, ega ka mõistetava põhjuseta

Käisin ära ka mulle soovitatud Christchuchi rahvusvahelises Antarktika keskuses. Kuna mul oli kõva soov saada võimalust minna Antarktikasse, siis oli mul selline ähame lootuseraasuke, et äkki seda kohta külastades tekib mul mingil moel selleks võimalus. Meid sõidutati seal ringi samades masinates, mida kasutatakse nii Antarktika jääl ja lumel liikumiseks, kui ka Eesti Kaitseväes soodes, rabades ning lumel liikumiseks (Bandwagn 206). Kaitseväes ma nendes sõita ei saanudki, mistõttu oli see selle võrra toredam. Siis sai kelgukoertele pai teha, pingviinide toitmist vaadata ning käia Antarktilise tormi simulaatoris. See nägi välja nii, et panime meile antud jakid selga ning siis astusime lumega kaetud tuppa, kus oli kõigest 6 külmakraadi. Natukene hiljem pandi laes ventilaatorid käima ja tuulekülmaga langes temperatuur -16 kraadile. Madalamaks see ei läinud ja ma mõtlesin, et milline pettus see on - meil läheb reeglina talviti kõvasti külmemaks, nii et see simulatsioon ei saa küll eriti täpne olla. Eestlase jaoks on see ju vaid T-särgi ja lühikeste pükste ilm. Kogu keskust läbi käies ei suutnud ma leida kedagi, kellega oma Antarktikasse mineku võimalustest rääkida.

 

 

Siin on natukene näha seda Bandwagn-it, aga mille pärast ma selle pildi tegin, oli hoone tagataustal.

Tegu on hiiglasliku laohoonega suurel ala, mida kasutavad USA ja Uus-Meremaa viimase baasina enne Antarktikasse lendamist ning mina olin tol hetkel kõigest paarkümmend meetrit valel poolel traataeda. Ma isegi nägin, et nad laevad uut varustuslennukit täis. See oli üsnagi masendav ja häiriv, olla nii lähedal, aga samas võmalusteta midagi parata.

Läksin paariks päevaks matkama Akaroasse, mis on väike linnake Christchurchi lähedal. Ta asub mere äärs ning tema rajajateks olid naljakal kombel mitte inglased, vaid prantslased. Seetõttu olid tänavatel veel prantsuskeelsed nimed ning majadel lehvisid prantsuse lipud. Kuna nad asuvad mere ääres, siis organiseerivad nad delfiinide vaatlusi ja muud sellist mereturismi. Mulle piisas vaid rannas käimisest.

Läksin edasi poolsaarel kahepäevast matama. Ilm oli ilus ja mul oli kokkuvõttes täitsa meeldiv matk, sellest hoolimata, et ma suutsin õigelt matkarajalt eksida. Ööbisin matkarajal olevas onnis ja hommikul uuesti teele asudes hakkasin mäest üles minema. Mingi hetk taipasin, et ma ei näe rada, ega pole ka ühtegi teist rada või suunaposti näinud. Otsustasin natukene edasi minna ja leidsin ühe jalgraja. Seda mööda minnes jõudsin traataiani, kus rada lõppes täielikult ja ma sain aru, et olen mäekülge mööda käivate lammaste rada pidi tulnud. Tagasi minna ka ei raatsinud ja siis ma otsustasingi edasi minekut uurida ning leidsingi ühe aia ületuskoha ning otse edasi minnes kohtasin teeviita. See andis mulle mitu valikut, millest ma võtsin lahe poole mineku ning mõned tunnid hiljem ma ka sinna jõudsin. Seal sain järgneval hommikul praamlaevaga tagasi Christchurchi.

 

Ööl enne praamile minekut juhtus vihma sadama ning ma sain ebameeldiva üllatusena teada, et telk, mis mind Austraalias oli hästi teeninud, pole vett pidav. Ärkasin keset ööd veeloigus ning tõstsin veest välja ka oma telefoni. Alguses see isegi näitas ennast normaalselt töötavana, aga natukene aega hiljem ei ilmutanud ta enam mingeid elumärke. Viisin selle esimesel võimalusel parandusse, kust mulle lubati tagasisidet anda 5-9 päeva jooksul. Ma ei julgenud kaugele reisida, sest tahtsin seda kiiresti korda saada ja edasi liikuda. Niisiis olin sunnitud veel rohkem aega veetma linnas, mis mulle niikuinii väga ei meeldinud. Otsisin ka endale vabatahtliku tööotsa linna lähedal asuvas piimafarmis, et ma ei peaks enam linnas passima. Tegu polnud eriti meeldiva tööotsaga ka , sest olin seal pigem töölisena vastu võetud ja koheldud - lihtsalt palka ei saanud.
Kui paranduse lepingus lubatud tähtajaks mingit tagasisidet polnud, ootasin igaks juhuks veel mõned päevad ning lõpuks helistasin siis ise. Sain vastuseks, et mu seadmel polnud midagi viga olnud ja nad polnud mind telefonitsi kätte saanud, et sellest teatada. Olin nende peale pahane, sest nad polnud proovinud minuga emaili teel ühendust võtta, aga mind huvitas rohkem oma vidina tagasisaamine, et saaksin edasi reisida. Palusin neil telefon poodi tagasi viia ja järgmisel päeval läksin sellele järele. Klienditeenindaja võttis selle laadimast ning ka oma üllatuseks avastas, et see enam pilti ette ei võta. Ta oli väga vabandav ning kinnitas mulle, et töökojast oli öeldud, et see töötab ning ka poodi saabudes oli telefon korras olnud. Ta oli siis selle laadima pannud, et aku täis laetud saaks, kui ma kohale jõuan. Mulle anti telefon tagasi ning tasu ülevaatluse eest ei küsitud.

Olin tol hetkel ülimalt frustreeritud, sest selle kogu jama peale oli nii palju aega kulunud, mida oleksin selle asemel võinud ringi reisimiseks kasutada. Oli kulunud ligi 3 nädalat, et teada saada, et seda telefoni päästa enam ei õnnestu. Pigem häiriski mind kaotatud aeg, kui seadme kaotus, sest kohe samal päeval läksin poodi ja soetasin endale uue. Kui ma oleks varem teadnud, et niisugune vastus tuleb, siis ma oleksin juba varem seda teinud. Niisiis olingi paar päva hiljem jälle teel, et kaotatud aega tasa teha. Vähemalt olin ma lennuki pileteid ostes jätnud Uus-Meremaal reisimiseks aega 3 kuud, mitte 2, nagu olin Prantsusmaa, Iirimaa ja Austraaliaga teinud. Sellega olin siis eelnevalt vähendanud sellise jama negatiivset mõju ja mul jätkus siiski aega ka ringi vaatamiseks.

Võtsin lihtsalt suuna läände täpsemat asukohta silmas pidamata. Mu peale võtnud mees ja naine olid küll mingis mõttes kohalikud, aga nad suundusid isegi vaatamisväärsuste juurde ja ma läksin hea meelega nendega kaasa. Esmalt käisime Castle Hilli külastamas. Tegu oleks võinud vabalt olla kohaga, kus filmiti "Sõrmuste isandat" teise osa stseeni, kus Rohani ratsanikud nende koerte seljas ratsutajatega võitlevad. Kahjuks ei olnud see präiselt siin filmitud, kuigi suutnuksin seda ette kujutada küll. Koht oli sellegi poolest lummav ja lahe.

Kõikjal ümberringi vedelesid sellised suured lubjakivirahnud. Koht on väga populaarne ronimisspordi ringides (bouldering) ning nad tulevad kohale isiklike mattidega, mille nad kivi ees maha panevad ja siis proovivad kivi peale ronida ilma julgestuseta. Kuna omal matt puudus, siis jätsin proovimata.

 

Kuigi siin "Sõrmuste isanda" filmi ei vändatud, siis lähedal asuval Flock hillil toimus esimese Narnia filmi lõpulahingu linti võtmine.

Edasi läksime seal väga lähedal asuvasse koopasse matkama. Ma polnud sellest kohast varem kuulnud, ega kuulnud ka hiljem, mistõttu tundus, et tegu on rohkem kohalikele tuntud kohaga. Kui keegi tahab seda kaardilt üles otsida siis selle peaks leidma Cave Stream Scenic Reserve nime alt.
Lubjakivikoobas oli minu jaoks eriti lahe kogemus, sest sellest voolas läbi väike oja, mis tegi 590m läbi kottpimeda koopa kolamise natukene raskemaks, kui ta muidu oleks olnud. Mõnes kohas oli veetase isegi vöökohani ja siis oli kohti, kus vee vool oli juhitud ühte kitsasse kohta, kust siis pidi ennast läbi suruma, sest liikumine toimus vastuvoolu. Me muidugi ei liikunud ringi pimesi, vaid pealampide valgel, aga isegi kui me poleks, siis oleks kuidagimoodi ikka hakkama saanud, sest koobas oli vormitud vee voolust ja seetõttu vaid üks käik, nii et eksida poleks olnud võimalik. Vool oli  kujundanud väga lahedaid siledad ja väänduvad koopaseinad, mistõttu aeg-ajalt lihtsalt seisma jääma,et ringi vaatama. Kahjuks tõrkus mu kaamera pilti tegemast nii pimedas, mistõttu suutsin vaid paar üksikut ja hägust fotot teha,...

 

...nagu seesama

 

Vähemalt jäi koopa suu hästi pildile...

 

...ja ka väljapääs.

Olin väga rahul selle matkaga, sest ma pole eales varem sellist maaalust ekspeditsiooni teinud. Olles mõnikord üpriski kitsastes käänakutes, tundus ka kerge klaustrofoobia peale tulevat. Eriti kui mõelda, et mis su pea kohal on ja kuidas Uus-Meremaal on maavärinad üpriski tavalised nähtused. Räägiti isegi, et aastaid tagasi oli keegi selles koopas surnud, aga see olevat olnud tingitud isiklikest halbadest otsustest ja ettevalmistamatusest.

Edasi läksin jälle üksi hääletades ja jõudsin omadega Arthur's Passi. Otsustasin seal pikemalt peatuda ja matkamas käia. Uus-Meremaal on matkamine ja radade kohta info saamine eriti mugavaks tehtud, sest peaaegu igas linnas on oma infokeskus ning tavaliselt lisaks ka üks Department of Conservation (DoC). Nad jagavad ka ilmateateid ja radade seisukordade ülevaadet.
Leidsin külas isegi endale tasuta telkimiskoha, kus sain ka paari mündi eest kasutada köögis pliiti ning pesumasinat.

 

Õhtul oma telki püsti pannes sattusin rääkima veel kolme seal telkijaga, kes samamoodi olid sel päeval kohale ilmunud. Mind üllatas kui kiiresti me saime sõpradeks ning juba samal õhtul tegime plaanid, milliseid matku me homme teeme. Meie grupis olin mina, Jeremy Inglismaalt, Lara Saksamaalt ning Maisie Austraaliast. Jeremy oli Uus-Meremaal ringi liikumas rattaga, mille ta kodust oli kaasa võtnud ning tüdrukud olid kuskil hostelis kokku saanud ning otsustanud koos telkima ja matkama minna.

Kahjuks polnud järgneval päeval ilm meie matku soosiv, sest kogu päeva oli ilm pilvine ning DoC hoiatas, et on ka tormioht. Niisiis võtsime ette vaid paar väiksemat matka: ühe Devil's Punchbowl kose juurde ning teise natukene maad ülesse mööda pikemat Avalance Peak matkarada. 

 

Meile ei piisanud seda 131m kõrgust koske vaadata vaid vaateplatvormilt. Me ronisime üle piirde ning läksime mööda jalgrada edasi nii lähedale, et langevast veest tingitud uduvihm meid läbimärjaks tegi.

Pärast käisime kollektiivselt ka ühe väiksema kose all ujumas. Olime eelneval õhtul naljatades rääkinud, et peaks käima kose all ujumas, aga kui ma täna neile üht väiksemat koske näitasin ja eelneva päeva lubadusi meelde tuletasin, siis lõid kõik peale Lara kaasa. Jubedalt külm vesi oli, aga samas väga värskendav ning pärast välja tulemist olime nõus seda veelkord tegema.

 

Meie teisel väiksel matkal 

 

Arthur's Pass on kurikuulus oma Kea lindude poolest, sest nad on õppinud, et inimestelt saab süüa ja matkajad jätavad toitu oma telki, mistõttu nad siis inimeste telke täiesti lõhki kisuvad. Seepärast tatsavad nad küla tänavatel väga tihti ringi ning on sagedasteks nähtusteks ka kohviku terrassil.

 

Naljakal kombel on aga küla postkontori teadetetahvlil silte, mis paluvad inimestel märkida üles, kus ja millal nad Keasid nägid, sest tegelikult on nende liik ohus. Vaid Arthur's Passi külas on nende üleliigsus, mistõttu tekib arusaam nagu neid oleks kõikjal palju. 

Samasuguseid plakateid oli ka siniste partide ja kiivide kohta. Ma vist polegi nii avalikku pöördumist varem näinud selle kohta, et turistid/matkajad kaasata mõne liigi isendite arvukust hindama. Uus-Meremaal aga tundus see üsnagi tavaline, sest ma nägin neid üleskutseid veel väga mitmes kohas.

Järgneval päeval liikus Jeremy juba edasi ning Lara samamoodi. Mina olin veel kahe vahel, aga oodanud ära kella 11, nägin, et on lootust selget ilma saada. Seetõttu läksime Maisiega koos kogu 6-8 tunnist Avalanche Peak matkarada läbi tegema. See oli märgitud raskustasemega Ekspert, aga me ei leidnud seda küll eriti raskena, kuigi tõusime vertikaalselt üle 1100 meetri. Alguses oli suur osa rajast siiski täiesti udusse mattunud, aga lõpupoole ilm selgines ning tekkis isegi kaks vikerkaart.

Järgneval päeval võtsin ka endale jalad alla ning tegin sääred, et veel rohkem Uus-Meremaad näha.