Kaks kuud ja valmis Iirimaaga

Nüüd on täis kaks kuud ja olen ühele poole jõudnud ühe riigiga mitmest - Iirimaaga. 1700+ kilomeetrit, 30+ puugihammustust loendamatu arv tehnilisi rikkeid hiljem olen jõudnud suurele Prantsusmaale elusa ja tervena ning ühtlasi ka veel töötava rattaga. See viimane kuu on olnud väga sisutihe ja seetõttu ma ka pean paljugi jätma mainimata. Aga asja kallale.

Ma sain plaanipäraselt Marekiga Londonderrys kokku ja me liikusime saare läänerannikuni ning mööda Wild Atlantic Way'd (spetsiaalse märgistusega tee, mis läbib kõiki rannikul ja selle lähedal asuvaid turismitõmbenumbreid) edasi lõunasse. Koosreisimine oli täis põnevaid seiklusi ja avastatud aardeid (põhiliselt on aarete all mõeldud vägevaid vaateid).

Nägime Arani saari, telkisime Moheri kaljudel, läbisime Glengesh Passi, sõitsime risti ja põiki kõikjal Ring of Kerryl ja külastasime Kylemore’i kloostrit. Käisime nii mõnegi mäe tippu vallutamas (Errigal,Slieve League, Benbulben ja Carrauntoohil), iga järgmine eelmist oma vapustavate vaadete poolest üle trumbates. Väikseks suupisteks toon välja ühed mulle kõige rohkem meeldinud pildid enim meeldinud kohtadest.

Errigali tipust

Slieve League'i üks tippudest

Mõista mõista kus ma olen ja kelle seltskonnas istun. Saatke oma vastus Facebooki või e-postiaadressile. :)

Kohanime vaata pildilt

Kylemore Abbey

Cliffs of Moher

Dingle'i poolsaar

Black Valley

Me mitte ainult ei käinud Atlandi ookeanis ujumas, vaid me proovisime kätt ka surfamises. Jah, Iirimaal saab surfata ja seda saab harrastada päris paljudes kohtades. Avastasin, et see on üpriski sarnane rulatamisele, viisil kuidas lauda laineharjal kallutamisega juhtida. Mul hakkas see üpriski kiiresti käppa saama, kuigi laineid polnud tol päeval palju. Ma kindlasti proovin seda veel, kui ma lõunapoolkerale jõuan.

Karsumm Atlandi ookeani

Siin toon välja kahe väga erineva ratturi transpordivahendid, Ühel pool spetsiaalselt rattapoest ostetud rattapaunad, veepudelihoidjad ning esmaklassiline roadbike, Teisel pool katki lõigatud rattakummist tehtud veepudelihoidikud, plastpappist meisterdatud lahtikäiv riiul ratta raami sees, lenkstangi peale kummipaeltega kinnitatud riidest kott ja ratas, mis on leebelt öeldes näinud paremaid päevi.

Oli raskeid päevi, kus ilm ei soosinud sõitmist (neid tuli ette liigagi tihti) ja oli päevi, kui ilm nõudis, et me jõuaks paikadesse ja näeks Iirimaa täit ilu ja hiilgust. Kuna ilusaid ilmi oli vähe, siis olid asjad mida me nende lühikeste perioodide vältel nägime seevõrd erilisemad. Nagu te võisite tähele panna minu piltidelt, siis Iirimaa tõesti on väga roheline - nagu Marek kord ütles "Ireland is just so strange, It just isn't green, it's greener than green - everywhere." See smaragtrohelisus oli kindlasti üks põhitegureid miks Iirimaa nii ilus meile paistis.

Jätsin hüvasti Marekiga Waterfordi linnas kergelt kurva südamega. Olime üksteisega päris pikalt koos reisinud ja palju läbi elanud ning nüüd tuli jälle otsast peale hakata ja üksinda edasi minna. Mul oli muidugi eriti mõnus koos reisida selle poolest, et sain ööbida tema telgis, mis oli kahekohaline, aga sain ka omalt poolt teda aidata, sest ka mul oli varutust, mida tal vaja läks.

Hüvastijätufoto täpse kellaajaga

Siiski, Iirimaalt lahkudes tekkis mul tunne, et olen piisavalt olnud sellel saarel ja on tõesti õige aeg minna edasi. Sõitsin Waterfordist edasi Rosslare'i praamile, mis viis mind Cherbourg'i Prantsusmal, kus mind nüüd uued seiklused ees ootavad.