Kommentaare Prantsusmaast

Seekord tuleb terve riigis oldud aeg kokku võtta ühe postitusega. Tähelepanu, valmis olla, LÄKS!
Jõudsin oma rattaga Cherbourg-Octeville'i kus mind kohe sadama ees tervitas suur Napoleon ise oma ratsu otsast.

Viskasin talle viis ning võtsin suuna lõunasse, Mont Saint-Michel'i vaatama. Kaks päeva hiljem ma ka sinna jõudsin ning olin tõesti lummatud sellest 8. sajandi kindlussaarest. Võrratu oli kõndida mööda neid kitsaid-käänulisi tänavaid ja näha neid kokku pressitud maju, mille katustele oleks saanud minna ronima nagu mõnes arvutimängus.

Prantsusmaa puhul tahtsin teha natukene teist sorti reisimist nagu olin teinud Iirimaal. Selle asemel, et iga päev rattaga sõita, jäin pikemaks ajaks ühe koha peale pidama. Kui me Marekiga seal surfamise kohas olime, siis saime kokku ka tema sõbrannaga ja ta kasutas ise Workaway platvormi, et ringi reisida ja töötada majutuse ja toidu eest. Põhimõtteliselt on tegu sulase ametiga, millele lisandub võimalus ringi vaadata vabadel päevadel ja kohalikust kultuurist osa saada. Mõtlesin juba too hetk, et võiksin sedasorti asja Prantsusmaal proovida.

Oma esimese sulase positsiooni sain kohe Mont Saint-Michel'i lähedal, Avranches'i külje all. Tegu oli suure taluga, kus oli 3 kassi, 3 koera, suur hulk kanu ja kukkesid, 3 siga, eesel, poni, 3 hane ja 4 kitse. Perekonnast oli 3/4 inglased ja ainult isa oli prantslane. Nad on päris palju töölisi saanud, aga seni polnud keegi tulnud kohale rattaga. Minu tööks jäi loomade toitmine ja peenarde rohimine, mis olid käest ära läinud. Olin nende juures koguni 12 päeva ja esmalt tundus kummaline nii pikalt ühe koha peal olla.

Karvapall karvapalli peal.

Kui mu aeg lõpule jõudis nende juures, siis võtsin sihi Normandia randadele, kus II MS käigus algas Normandia dessant. Mida lähemale jõudsin, seda tihemini oli tee ääres näha mälestussambaid.

Sattusin ka inglise sõdurite surnuaiale, mis nägi välja nagu filmides kujutatud sõdurite surnuaiad - rida rea järel valged hauakivid, kaugelt vaadatuna kõik identsed. 

Rannas polnud palju, mis näitaks, et seal oleks läbi viidud suurt sõjaväeoperatsiooni. Siiki ühe üksiku kaitsepunkri leidsin merele vaatamas. Ma muidugi nägin vaid koodnimetustega Juno ja Sword rannalõike, kus britid ja kanadalased maabusid, ameeriklaste omi mitte. Võimalik, et seal oleksin rohkem näinud.

Siidritee

Randadelt liikusin edasi Lisieux' lähedusse, kus oli organiseerinud endale veel ühe sulaseameti. Seekord 11.sajandi kindluse kõrval, mis tol ajal võis kuuluda William Vallutajale. Tegin väiksemaid tööotsi siin-seal ja lihtsalt nautisin olemist. Mul oli väga hea klapp sealse perega, kes olid 2/3 ameeriklased - pereisa oli ainukene prantslane ja temagi oli ameerikas 30+ aastat elanud. Neil käis ka külas üks pere sõber ameerikast ja ka temaga sain ma väga hästi läbi. Sain ka kutse talle Californiasse külla tulla, kui ma sinna kanti satun. Kavatsen tema kutse vastu võtta ja ka USA-d natukene kogeda.

Mis veel alles on kunagise kindluse peasissekäigust.

Kus kunagi töölised elasid ja ka kus me elasime

Pereisa suguvõsale kuulus veel mõis lõuna Prantsusmaal ja mõis 10 km kaugusel sellest kindlusest. See lähedalasuv mõis tehti rahaliste raskuste tõttu pärast II MS kämpinguks ja on seda senimaani. Iga aasta toimub seal ka muusikafestival, mis just sattus toimuma ka siis kui mina seal olin ja kuna mul võimalus tekkis minna, siis ma ka läksin. Tegu oli väikese festivaliga, kus oli 100 ringis kuulajaid, aga sellegipoolest olid esinejad vapustavalt head ning tõenäoliselt esinesid muidu suurtematele publikutele. See festivali väiksus tekitas hubasuse ning mõnusa õhkkonna esinejate ja kuulajate vahel. Stiilide poolest oli esindatud rock ja steampunk. Olen väga rahul, et otsustasin minna kuulama.

Umbes selle aja paiku, kui ma kindluse juures tööl olin, leppisin kokku sõbraga, et saame Pariisis kokku. Tegu oli tema poolt väga toreda kingiga mind mu reisil külastada ja ekstra minu sünnipäeval Eestist Pariisi tulla. Kasutasin esimest korda ühistransporti senise reisi jooksul, et jõuda Lisieux'st Pariisi.

Pariis - sinna minnes ma ei teadnud mida oodata. Olen kuulnud küll, et tegu on sellise romantilise linnaga jne, aga ma ei suutnud seda väga uskuda ega ette kujutada.
Kohale jõudes sain oma kultuurišoki. Nii palju inimesi, nii palju prügi tänavatel, kodutud, prostituudid, perekonnad, kes keset tänavat oma madratsil elavad, suured hooned - kõike seda oli raske hoomata kohe. See väiksuse tunne ei läinud ära ka kogu nädala jooksul kui me seal olime. Kui me oleme harjunud, et on vaid käputäis peatänavaid linnas, siis seal tundus iga tänav peatänav olevat ja iga hoone proovis kõrvalolevast uhkem, suurem, ilusam olla. Rattaga liiklemine ajal, kui kõik hommikul tööle lähevad, on täielik kaos - kogu liiklus on. Eriti kritiseerin mootorrattureid ja jalgrattureid, kes kõiksugu imemanöövreid kasutades autoteed mööda liiguvad ning on väga raske uskuda, et seal pidevalt liiklusõnnetusi ei toimu (väidetavalt juhtub neid üsna harva).
Sellelt kõigest hoolimata jäi mul üpriski positiivne mulje Pariisist ja seda eelkõige sõbra olemasolust, kellega sai oma muljeid jagada, ning meie toredatest võõrustajatest.
Oli kohti kuhu me ei jõudnud nagu katakombid ja Louvre (mis tuleb välja, et oli meile mõlemale tasuta), aga üldiselt saime ära käidud kohtades, kuhu tahtsime jõuda.

Louvre kuhu me ei jõudnud.

Fototõend, et ma oma rattaga Pariisi jõudsin.

Käisime ära Père Lachaise surnuaial, mis iseenesest on tohutult suur ja Pariisi kesklinnas, aga sinna on ka maetud paljud kuulsad inimesed. Leidsime näiteks Oscar Wilde'i ja Chopin'i hauad. 

Ainsa eestlasena on sinna maetud ka Eduard Viiralt, kelle hauda me otsima hakkasime. Tegu oli raskesti leitava hauaga, sest surnuaias üles pandud kaartidel tema puhkepaika märgitud ei olnud ja pidime eestlaste foorumikommentaare läbi töötama, et leida mingit infot. Lõpuks me selle ka leidsime.

See on minu jaoks väga lahe osa ajaloost. Tegu on originaalse meetri mõõduga. Kui teaduste akadeemia võttis kasutusele uue mõõtude süsteemi, siis pidid nad ka lihtrahvale kuidagi näitama kui pikaks uued mõõdud on defineeritud. Selleks paigaldasid nad üle linna sellised mõõtmiskivid, et inimesed saadsid vaadata kui palju nüüd see uus "meeter" on.

Teine lahe teadusega seotud leiutis, millega kokku puutusime (sest ma tahtsin seda vaatama minna), oli Foucault'i pendel Pantheonis. Sellega demonstreeris Léon Foucault, et Maa pöörleb. 

Päris tihti nägime autosid pargituna nii, et  polnud mingit võimalust neid välja saada ilma autot mõlkimata.

Meile mõlemale vist kõige rohkem Pariisi külastades meeldis La Défense, mis on ärirajoon Pariisi läänepiiril. Läksime vaatama eelkõige seda pildiraamilaadset struktuuri, aga leidsime rajooni enda olevat palju imekspandavama. Märkamatult sellele lähenedes kadusid ära autoteed ja autod, üleüldse polnud neid enam kuulda, inimesi jäi vähemaks ja arhitetuur, millega olime harjunud Pariisi kesklinnas, oli täiesti kadunud. Olime nagu kõndinud tulevikulinna, kus pole enam autosid vaja ning kõikjal on puhtus ja kord. Modernsed kunstiteosed olid äkitselt kõikjal ja standardne tänavastruktuur oli kadunud. Kui oleksin seal üles ärganud mäletamata kuidas sinna sattusin, siis oleks olnud raske uskuda, et olen vaid kilomeeter Pariisi kesklinnast ja aastas 2017.

Triumfi kaar La Défense poolt vaadatuna

Pariisist edasi liikudes võtsin sihiks otse Šveitsi jõuda. Ühelt meie võõrustajalt sain teada, et on olemas EuroVelo6 tee, mis on osa pikast rattateest Atlandi ookeanist kuni Musta mereni. See EuroVelo6 osa lõppeb Baselis ja on piisavalt lähedal Pariisile, et ma sain seda kasutada.

Näm-näm

Kuskil kolm päeva enne seda kui pidin oma arvestuste kohaselt Baselisse jõudma, märkasin, et mu tagarattal on mõned kodarad ära murdunud. Kuna lõpp oli nii lähedal, siis ei hakanud ma ekstra parandusse teda viima - kohale jõudes kavatsesin niikuinii selle ära anda või heal juhul väikese summa eest müüa. Päev enne kohalejõudmist hakkas tagaratas päris korralikult vänderdama ja mul hakkas kahtlus tekkima, kas ma ikka jõuan sellel rattal kohale.

Ei jõudnud.
Kõigest 30 km piirist andis ratas otsad. Tagaratta vänderdamine oli muutunud nii jõhkraks, et ei lubanud rattal istumist, muidu oleksid kõik kodarad murdunud. Egas midagi, helistasin vahetusperele ja palusin, et keegi tuleks järgi mulle. Samal ajal, kui ootasin, kirjutasin rattale, et see on tasuta võtmiseks ja ka mis see ratas on läbi teinud ajaga, kui ta minu valduses oli. Nägin oma suksut viimast korda Bisel'i linnavalitsuse ees, kuhu ta jätsin.

Arvutuste järgi läbisin selle rattaga üle 3300 kilomeetri mis tähendab, et iga euro eest, mis ma välja käisin selle ratta ostmiseks, sain liikuda 95 km.

Olen väga rahul kogu Prantsusmaal veedetud ajaga. Ma ei suuda öelda, kas see oli parem või halvem Iirimaa kogemusest, sest kumbki on nii erinev. Edaspidi uuesti kellegi juures töötamist ma ei välista, sest seda tehes ma tõesti tundsin, et saavutasin enne reisi püstitatud eesmärgi saada osa kohalikust kultuurist.

Minu edasine trajektoor viib mind Taimaale. Liigun sinna 24. oktoobril ja annan varsti teada kuidas mul seal läheb. Sinna jõudes olen kaugemal kui kunagi varem Eestist. Vaatab mis seal saab.