Enne Austraaliat

Jah. Enne, kui ma hakkan rääkima oma elamustest Austraalias, pean kiirelt mainima kahte riiki, kus ma enne uuele mandrile minekut viibisin. Mainisin neid möödaminnes eelmisel korral, aga siin need nüüd on. Kahjuks ei oska ma kummastki eriti pikalt kirutada, sest veedetud aeg mõlemas oli põgus ja territoorium, mida õnnestus selle vältel näha, oli piiratud.

Alustame siis Malaisiast. Ainukene linn, mis ma selles riigis nägin, oli Kuala Lumpur. Põhjuseks, miks ma üldse sinna sattusin, oli Taimaale minekuks vajalik väljalennupilet. Sealne immigratsiooniamet nõuab, et sul oleks väljalend Taimaalt, et üldse riiki siseneda. Muidugi keegi mult riiki saabudes mingit tõestust ei nõudnud, aga olemas ta mul oli ning sihtkohaks Kuala Lumpur. Ka Malaisial oli see tobe nõue, aga nähes Taimaa ametnike suhtumist pileti kontrolli, siis otsustasin seekord jätta selle ostmata.

Veetsin selles linnas, mis malai keeles tähendab mudast jõesuuet, viis päeva. Ma ei ütleks, et see paik väga meeldis, aga ei oska ka öelda täpselt miks. Võttes võrdluseks Taimaa, oli siin palju vähem tänavakaubandust, mis mulle isegi oli hakanud meeldima Siiami Kuningriigis. Siinne liiklus on palju reeglipärasem - peaaegu isegi normaalne, mis on ainult positiivne. Kuna nad kasutvad ladina tähestikku, siis oli mul võimalik endale letilt küsida ükskõik mida - miski, mille jäerele ma Taimaal väga igatsesin. Üleüldse tundus, et inimesed oskavad siin rohkem inglise keelt. Linn on kõvasti väiksem Bangkokist, mis tähendas, et mul lõpuks oli võimalik ühest kohast teise kõndida, kui mõelda vaid distantsi peale. See, kas sa päriselt said punktist A minna punkti B, sõltus sellest, kas üldse sinna kõnniteed viivad. Taimaal ei olnud mul kuskil sellist probleemi, et poleks saanud kuskile kõndida tee puudumise tõttu, aga siin muutusid teed üsna kiirelt suurteks autoteedeks, kus jalakäiatele polnud asja. Vähemalt linna keskus oli jalgsi liiklejate sõbralik.

Sain ühel õhtul ära käidud tõenäoliselt Malaisia tuntuima vaatamisväärsuse juures, milleks oli Petronas Towers. Nad olid uhkelt valgustatud ja hilisest kellaajast sõltumata oli päris palju uudistajaid ja fotode tegijaid märgata nende jalamil. Ning nad on tõesti vägevad oma kõrguse poolest trumbates Eiffeli torni 128 meetriga.

Väga palju oli kesklinnas kõrgeid ja modernseid pilvelõhkujaid, aga aeg-ajalt oli näha ka linna arengufaasis olevat palet - tänavaid ilma asfaldita, lagunenud maju jne, aga ometi oli kõik nähtu palju paremas seisus, kui mitmed kohad Taimaa linnades. Siinne jõgi nägi palju puhtam välja ja kuskil linnas ringi käies, ei leidnud ma prügikuhjasid tänavapostidele nõjatumas nagu oli tavaline tänvapilt viimases riigis olnud. Üldpildis vägagi arenenud mulje jättis linn, ei tekkinud üldse sellise kolmanda maailma tunnet...

väja arvatud sellel tänaval

Veidral kombel oli selles kaasaegses linnas jäetud ruumi ka loodusele. Kõigest 20 minuti pikkuse jalutuskäegi kaugusel kaksiktornidest leidsin väikese pargi, milles olid mõned jalutusrajad viinud kõrgele puude latvade tasemele. Nii sai isegi sellest troopilisest metsast näha ümbritsevaid kõrgmaju.

Natukene imelik oli siinne ilm. Ootasin, et ilm oleks enam-vähem samasugune nagu ta oli Phuketis - palav ja päikeseline. Olin ju vaid liikunud 900km lõunasuunas. Ometi valitses siin puhas mussooniilm. Napilt igal pärastlõuna sadas tugevalt vihma, mis piiras veelgi mu liikumist linnas. Tavaliselt kestis see sadu õhtuni välja.

Niimoodi tüdinesin üpriski kiiresti seal olemisest ja läksin rõõmuga vaatama, kuidas on lood Singapuris. Sinna jõudmiseks jätsin kõrvale lennujaamade turvakontrollid (varjatud tagamõtteta) ja sõitsin sinna hoopis bussiga. Bussiliiklus on õnneks väga tihe nende kahe linna vahel ja üpriski odav.

Kui Kuala Lumpur paisitis olevat üsnagi modernne, siis kohe kaugelt oli näha, et Singapur on kordades kaugemal sellel arenguskaalal. Puhtad linnatänavad, tänavatoiduputkade täielik puudumine (nuuks), kõikjal paistmas klaasist kõrghooned, sportautod, inimesed ülikondades jne. Tundus, nagu oleksin jõudnud uuesti sinna Pariisi La Défense linnaossa. Õnneks oli tegu ka üsnagi väikese linnaga võrreldes Bangkokinga ning sain jällegi paljudesse kohtadesse jõuda jalgsi.

 

 Pilt annab ettekujutuse, milline on sealne tänavapilt

 

 Ootasin auto lähedal mõned minutid, et näha, kas hotellist astub välja üks James Bondi tüüpi tegelane.

 

Igat sorti vägevat arhitektuuri oli näha. See oli neist minu lemmik

 

See on Merlion (väga leidlik nimi kas pole). Temast on saanud Singapuri ikoon ja tegelikult pole ta midagi rohkemat kui suur vett purskav kuju. 

Mul oli aega vaid neli päeva siin olla enne lendu Austraaliasse. Nii tean üpriski vähe jutustada sellest linnriigist, aga eks ma proovin. Siinne kliima oli jällegi palav ja niiske, aga õnneks ilma sademeteta. Imelik, et siin, 350km lõunas minu eelmisest peatuskohast on nüüd ilm jälle täiesti muutunud.
Linnas on mitmeid parke, kus saab kõndida. Käisin ühes, mis oli natukene suurem ja mida peetakse paigaks, kus Singapur alguse sai ja kuhu nende iidseid kuningaid maeti. Noh, midagi kuningate oru laadset siit ma küll ei leidnud.

See-eest leidsin mõned kanad ringi jooksmas.

Mitmed linnaosad on temaatilised. Üldiselt on põhjuseks sinna kunagi elama kogunenud rahvas. Näiteks hiinalinn tekkis sinna elama läinud Hiinast tulnud inimeste pärast, Little India peamiselt indialaste tuleku tõttu jne. Hiinalinn promos end eriti ja oli väga kaunistatud tänavamaalidega ning nende kultuurile tüüpilise arhidektuuriga. Tänavate ääres olid tänava ajalugu jutustavad tahvlid ja ühes hiinalinna paigas seisis ka suur turismikeskus, nagu tegu oleks päris linnaga, mis vajab oma infopunkti.

 

Nagu näete, on arhidektuur täitsa teemas.

 Anatoomiliselt korrektne skulptuur. 

(peaaegu nagu sellest All the Single Ladies videos)

Lihtsalt üks tagatänav. Juhin tähelepanu, et ka see on täiesti puhas.

Pildistamise hetkel tundus see väga irooniline.

Nüüd ei tohiks kaua minna, et valmis saaks ka Austraaliat kirjeldav lugu, aga natukene peate veel ootama. Ette öelda võin vaid nii palju, et siinne ohtlik loodus pole mind veel kätte saanud.