Lõpuks Austraalia

Lõpuks oleme jõudnud siiamaale, et hakata rääkima Austraaliast ja sellest, milline imeline ja ohtlik koht see on.  Ma saabusin 3. detsembri varahommikul Darwinisse. Olin väga väsinud, sest lennukireis polnud väga mugav ja ma ei suutnud kogu lennu  saada sõba silmale. Sellises seisus saabusin lennujaama olles vaimselt valmis läbima väga ranget tolli. Tuli aga hopis välja, et kotikontroll oli ütlemata põgus ja leebe. Mis aga mind väga rahutuks tegi ja šokeeris, oli see, kui mind pärast passikontrolli ja viisapaberi esitamist paluti tulla ühte suletud uste tagusesse kabinetti. Seal algas minu ristküsitlemine, mis mu ettekujutuse järgi saranes gestapo ülekuulamisele. 

Olgu, nii karm see vist ka ei olnud, aga siiski väga range ja kahtlustav. Mulle ei öeldud, miks ma olin selekteeritud, aga tõenäoliselt lõi punane lipuke püsti, kui vaadati, et ma olen noor seljakotirändur, kes kavatseb riigis olla 2 kuud ning kellel on turismiviisa, mitte töö-ja puhkuseviisa. Arvati, et ma olen tulnud siia töötama ja ei tahtnud 440 dollarit maksta ning seetõttu olin valinud turismiviisa. Seda ülestunnistust pinniti mult välja päris pikalt. Eriti kahtlaseks tegi tõenäoliselt mu tuleku fakt, et ma ei teadnud, kuhu ma ööbima lähen. Olin pannud paberile suvalise tänava suvalise numbriga ja ei mäletanud täpselt, mis äärelinnas see on.  Mõtlesin, et seda ei hakata vaatamagi. Mulle öeldi, et isegi vabatahtlik töötamine on illegaalne ning seetõtt hakkasin seletama, et see aadress kuulub kellelegi Couchsurfingust ning nad on mulle vastu tulnud lennujaama. Tõde oli, et aadress oli suvaline, aga mulle tõesti oli vastu tulnud inimesed, kelle juurde ma vabatahtlikku tööd olin minemas tegema. Lõpuks lasti mind lahti ja ma sain kogu ülejäänud protsessi läbida. 

Ooteruumis tervitasid ming Robyn ja Dave. Seletasin neile oma olukorda, aga nad olid siiski nõus minu abi vastu võtma. Nii jätkusid asjad plaanipäraselt. Mõtlesin igaks juhuks asjad läbi ja leidsin, et kuna töölepingut pole ja asjad on suusõnaliselt kokku lepitud, ei tohiks immigratsiooniametil minuga probleemi olla, palka ma ka ju ei saa. 

Aga lähme nüüd edasi. Ma viibisin 2 nädalat nende kalafarmis, kus mu ülesanneteks olid põhiliselt aednikutööd - puuokste saagimine, muru niitmine, okste koristamine, katuse ja veerennide lehtedest puhtaks lükkamine jne.

 

Ööbisin selles vagunelamus, mis oli ilusaks tehtud meile vabatahtlikele.

Kuigi siin oli just hakanud niiske aastaaeg, ei tähendanud see, et eriti sadanud oleks. Pigem tähendas see, et kohe, kui sa astusid ventileeritud ruumist õue, oli t-särk su seljas läbimärg. Mu tööpäevad olid 4h pikkused ja alati algasid hommikul vara, et keskpäeva kuumust vältida. Ja isegi siis pidin iga tund tagasi sisse tulema, et juua suur kogus vett ja maha jahtuda. Tavaline temperatuur oli nii 42 kraadi juures. Tegu on Austraalia troopilise piirkonnaga.

Selline kliima pähjustas mitmel korral tumedate pilvede teket, millest küll vihma ei sadanud, aga milles pimedas lahedalt välgu löömist sai näha - väga tihedalt ja vaikselt.

Siinne keskkond nõuab ka, et kogu su keha oleks kaetud otse päikesevalguse eest, sest kogu Austraalia kohal on osoonikiht nii hõre, et päikesepõletus järgneb ka lühikesele ajale päikese all.

  

 Vaade minu vagunelamu ukselt. 

Siin elades tundsin ennast kui Gerald Durrell oma raamatus "Minu pere ja muud loomad" - uskumatult vaimustatud kõigest loodusest. Tõesti, iga koht, pind, nurk, ükskõik-mis oli mingi uue looma/putuka/ämbliku poolt hõivatud. Päeval siristasid tsikaadid kõrvulukustavalt, öösel ilmusid välja igasugused konnad, sipelgad jooksid kõikjal ringi, meie jäälinnule sarnased kookaburrad lendasid üle pea jne. Kogu ümbrus lihtsalt elas ja see oli hämmastav. 

Green Tree Frog

Beebi-possum

 18+

Vabandan arahnofoobide ees, aga tahtsin näidata kui suureks siinsed ämblikud kasvavad tihti

 

 

Olin kord rattaga ringi sõitmas ja nägin metsavahel sellist situatsiooni. Tegu on väga tavalise asjaga, et kuskil tee ääres roostetab vana mahajäetud auto.

Dave tahtis mulle üpriski alguses näidata wallaby'sid, keda tema sõnul väga arvukalt ümbruskonnas on. Wallaby'd on põhimõtteliselt väiksed kängurud, suured Punakängurud siinkandis ei ela. Niisiis sõitsime hulgaliselt ringi...

aga ainus mille me leidsime oli üks värskelt mingilt autolt matsu saanud isend. Dave võttis tal sabast ja vinnas selle auto kasti. Ma olin segaduses, mis tema kavatsus sellega on, aga varsti sain ma teada. Nüüd soovitan ma nõrganärvilistel järgmised kaks pilti vahele jätta.

Niisiis, Dave´il oli sõber, kes on krokodilliuurija ja kellel on tagaaias bassein, kus tal elab 4.6 meetrine krokodill. Kõrvalmärkusena on selle elaja nimeks Smaug ja tal on ka oma Facebooki lehekülg, nii et huvilised võivad minna seda vaatama. Otsige vaid Smaug The Crocodile´i.

Sõitsime siis sinna basseini juurde ja sulps, heitis Dave selle kängurulise veekokku. Võttis vaid sekundi, et Smaug enda lõuad selle vaesekese ümber lukustaks. 
 

Päris jõhker oli vaadata seda mis järgnes. Samuti huvitav. Ma nimelt ei teadnud varem kuidas krokodillid enda saaki söövad. Olin arvanud, et nad kogu looma lihtsalt ühes tükis alla neelavad. Ei. Tegelikult tõusevad nad vees meetri kõrgusele püsti ja siis kogu jõust looma vastu vett lajatavad, samal ajal ikka seda hambus hoides. Nii teevad nad senikaua kuni loomal suupärasemad tükid küljest tulevad ja alles siis hakkavad nad neid tükke alla neelama.

 Raske on seda hoopi kaameraga tabada, aga see on parim, mis ma suutsin saada

Kuidagi väga austraalialik kogemus vaadata kuidas krokodill kängurut sööb. Hea algus, kas pole.

Õnneks ei jäänud mul elusad wallaby'd nägemata ja neid tõesti eksisteerib kõikjal. Nad lihtsalt tulevad välja õhtul, kui temperatuur on madalam ja inimesi vähem.

Põhjaterritoorium, milles oma esimesed 3 nädalat veetsin, on Austraalia haldusüksus. Paralleeli võiks tuua öeldes, et see territoorium on Austraaliale sama, mis Eestile maakond. Suurimaks erinevuseks on aga selle suurus. Põhjaterritooruimi pindala saab kätte kui liita Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa kõik ühtekokku. Üüratu ja ometi on see suuruselt vaid kolmas kogu Austraalias.

Ma muidugi ei mõistnud neid mõõtmeid siis, kui ma otsustasin võtta ette hääletada Darwinist Brisbane'i ning käia ka ära Uluru juures. Meile eurooplastele tähendaks see Oslost Kiievisse hääletada, tehes vahepeatuse Luksemburgis. 

 Niisis leidsin ennnast pärast kahte nädalat Darwini lähedal töötamist maantee ääres, pöial püsti.

 Mõnikord oodates teeääres tekib vajadus lollusi teha. Nagu näha, leidsin ma aega ja materjale ka suusatamiseks.

 

Veider oli näha selliseid distantse kolme lähima asulani

Mul õnneks polnud mingeid probleeme sõidu leidmisega. Jah, esimese auto peatamiseks läks 2h ootamist, aga pärast seda olid kõik ülejaanud ooteajad 20 minuti piires. On ainult üks tee, mida kõik kasutavad, kaasaarvatud mina, et liikuda lõunasse. Kandsin igaks juhuks siiski 3 liitrit vett kaasas. Positiivne oli ka see, et niisuguste pikkade distantside tõttu ärapööramiste või asulate vahel, sain liikuda päris pikki vahemaid ilma autot vahetamata. Sain tuttavaks mitme väga toreda inimesega sellel teel. Jack ja tema koer, kellega ma käisin...

 

sellises soojaveeallikas ujumas keset palmimetsa, üks aborigeenidega töötav mees ja Margerie, aborigeen, kes mind ühe öö Tennant Creekis majutas ja mulle jõulukingiks bussipileti Alice Springs'i ostis.

Jõudes sügavamale ja sügavmale sellesse Outback'i avastasin, et mu ettekujutus sellest kõrbealast on olnud ekslik. Olin seni arvanud, et see on lage liivaga kaetud tühermaa, kus miski ei kasva ja kus öösiti langeb temperatuur väga madalale. Vale. Ka öösel oli liiga palav ja ilma konditsioneerita eriti ei saanud . Teiseks, need kõrbealad olid vähemalt siis, kui mina sealt läbi sõitsin, täiesti tublisti kaetud taimedega. Peamiselt oli tegu samade ühe-kahe põõsaliigiga, aga siiski oli kõik palju rohelise kui ma olin oodanud.

Midagi sellesarnast

Päris äge olid ka see punane liiv ja Põhja-Põhjaterritooriumis seisvad hiiglasikud termiidipesad. Üks naljakas asi, mis nende teeäärsete kuhilatega tehakse on see, et neile tõmmatakse t-särk selga. Mõnel oli ka pandud päikeseprillid pähe ja üks oli üleüldse ehitud jõuluvanaks.

Sellisel lagedal alal liikudes sai peaaegu alati näha ilusaid päikeseloojanguid ja-tõuse.

Ma ei oska öelda, mis selle lennuki lugu oli, aga nüüd see lamab Daily Waters'i tankla kõrval.

 

Mis juhtub siis kui jätad avamata karastusjoogi purgi nädalaks ajaks kuuma ja päikese kätte. 

Neljanda päeval pärast hääletamise alustamist ja 1846 kilomeetri läbimist jõudsin ma selle vaieldavalt kõige tuntuima kivini maakeral. Tegu tõesti on võimsa monoliidiga, nii kaugelt vaadates, kui ka lähedal olles. Varem on selle peale lastud inimesi ka ronima, aga nüüd on see lõbu kinni pandud, sest see ala kuulub jälle pärismaalastele ja nende jaoks on see kivi püha. Õnneks lubatakse turiste veel selle ümber käima, kuigi ka pilditasmine on keelatud mõnes Uluru orvas. Otseselt ei pakugi see turistikas midagi muud, kui vaadata seda kivi, aga ma tunnistan, et mulle sellest täiesti piisas.

Vähem tuntud on Ulurust kõigest 40km kaugusel asuvad Kata Tjuta mäed, mis on teistmoodi geoloogilise pärimusega, aga samamoodi punasest liivast hiiglased. Ka need olid täiesti võrdväärsed Uluruga selles suhtes, mis tunde nad tekitavad neid vaadates.

Iga hommik ja õhtu kogunetakse spetsiaalsetesse vaateplatsidele, mis tegelikut on lihtsalt autoparklad, ning vaadatakse, kuidas Uluru värve muudab päikese tõustes/loojudes.

 

Nii formeerub midagi sissesõidukino sarnast, kus kõik on oma autode katustelt vaatavad ühte etendust  

  

Ning mõnikord on lihtsalt naljakas vaadata pealtvaatlejate käitumist

See kõik vääris siia tulekut