Jõule ja uusaastat

Jätsin eelmine kord mõned asjad mainimata. Et Uluruni jõuda, pidin Põhja-Lõuna vaheliselt maanteelt põikama 200 kilomeetrit läände. Nende teede ristmikul alustasin hommikul vara hääletamist. Mind võttis peale üks teetööline, kes mind vaid 50km edasi viis ja siis keset pärapõrgut mind maha pani. Päike vaikselt tõusis koos temperatuuriga ja ma ootasin.

Ja ootasin. 

Mulle oli kinnitatud küll, et seda teed sõidetakse palju ja mul ei ole mingit probleemi küüti saada. Noh, umbes 9-10 paiku hakkasid autod sõitma tõesti, aga ükski ei raatsinud mind peale võtta. Autode tihedus oli ka selline, et jõudsin maha istuda ja päevikut kirjutada oodates järgmist sõidukit. Lisaks kõrbekuumusele, UV kiirgusele ja inimtühjusele häirisid mind veel kärbsed. Kummalisel kombel on Austraalia kärbsed supervõimetega. Nad suudavad taluda siinseid kõrbetemperatuure ja päikesevalgust ning neil on ikka lõpmatult palju energiat sind igat moodi segada. Kui mul poleks kaetud kõrvad, nina ja nägu, siis poleks ma mingit rahu neilt saanud. Nad on PALJU väsimatumad kui meie eurooplastest kärbsed. 

Kokku istusin seal tee ääres ja hääletasin 5 tundi ilma mingi päikesevarjuta. Hakkas kergelt tekkima paanika, et ma nii kaugel tsivilisatsioonist ja mul vaid 2 liitrit vett alles. Seni oli hästi vastu pidanud, sest lõõskavast päikesest hoolimata puhus pidevalt kerge tuul, mis mind pidevalt maha jahutas normaalsemale temperatuurile ning hoidis kärbseid vähegi vagusi. Lisaks olin ennast katnud pealaest jalatallani, et mind päike ära ei võtaks.

Hakkasin igaks juhuks mõlemas suunas hääletama, et jõuaksin õhtuks kindlasti kuskile asustatud piirkonda. Just sel hetkel aga tuli üks auto, mis mind peale võttis ja kõrbest päästis.

Cassie, väike Addie ja Jono leidsid minu jaoks oma autos ruumi.

Kuna Jono oli elanud selles Uluru äärses külas ja tema isa oli seal olnud pikalt tuletõrjuja, siis said nad tutvuste kaudu seal ööbida, ning ka mul lasti seal olla. Küla on küllaltki kaugel nendest vaatamisväärsustest, mistõttu sõitsin koos nendega Kata Tjutat ja Ulurud uudistama.

Nad olid samuti suundumas lõunasse ja ma olin teretulnud nendega koos edasi liikuma. Nende endi sihtkohaks oli jõuda Cassie perekonna jõulupeole Barossa orgu. Niisiis liikusin nendega järgmised paar päeva läbi selle üüratu mandri keskosa kõrbete.

Öö pärast Ulurud veetsime kohas nimega Coober Pedy. Seda kutsutakse opaalipealinnaks, sest seal toodetakse 70% maailma opaalidest. Vot selle koha kohta võiks küll öelda, et see asub kõrbes. Kõikjal ümberringi oli täielik tühermaa. Linn on ka omamoodi kuulus ja uhke, sest seal filmiti viimast Mad Max'i filmi ja meie hosteli omanik kiitles, et tema masinat kasutati tagaajamisstseenides.

Kõrbelinn 1600 elanikuga. Seal olles ei tundunud küll, et nii palju inimesi nendes majades kokku elaks. meie teooria oli, et ülejäänud elavad maa all.

Nii paistis ümbrus meie ööbimiskoha juurest.

Omaniku uhkus - filmis kasutatud masin.

Meie hotell oli eriline selle poolest, et kõik toad olid mäe sisse puuritud ja mõnusalt jahedas.

Kuna olime nii kaugel kõigest, siis oli see perfektne koht tähtede vaatamiseks. Läksin õhtul meid majutava künka tippu, laotasin madratsi laiali ja jäin vaatama. Ilus päikeseloojang oli lihtsalt eelmänguks sellele mis järgnes. Kuna kuu läks päris varakult peitu, siis oli mul võimalik näha kogu taevalaotust, 360 kraadi, ilma ühegi segava valgusallika või vaadet blokeeriva objektita. Iialgi pole ma saanud tähti nii täiuslikes tingimustes vaadelda. Nüüd on seda raske kirja panna ja kirjeldada. Seda peab lihtsalt ise nägema. Oleks olnud lahe, kui mu kaamera oleks saanud seda kõike hoomata, aga ega ta nii "tark" ka ei ole.

Kui olime jõudnud Port Augustasse, siis tegid Jono ja Cassie mulle ettepaneku. Nad teadsid, et mul pole mingit plaani jõuludeks, nii et nad pakkusid mulle, et ma olen teretulnud jõule nende perega veetma. See oli väga armas nende poolt ja mul kulus terve päev järele mõtlemist, et otsustada, mis ma teen. Ühelt poolt oleks kummaline kellegi teise jõulupeole minna, tundes mind kutsujaid vaid mõned päevad ja ka ainult juhuse läbi, et nad mind tee äärest peale võtsid. Eestis midagi sellist küll kunagi ei juhtuks ja kui isegi keegi pakuks seda, siis hakkaksin ma kahtlustama nende motivatsioone. Minuni olid ka jõudnud jutud hääletajatest, kes on tapetud sellel pikal maanteel. 

Samas, nad olid minu vastu seni nii lahked olnud ning mul oli siiamaani väga tore nendega koos reisida. Lisaks tähendaks nende pakkumise vastu võtmine seda, et ma saan kogeda kuidas Austraalias jõule peetakse ja ma ei peaks pühade ajal üksinda kuskil olema.

Andsin neile vastuse, et tulen rõõmuga nendega pühi pidama.

Ja tagantjärele ma olen väga õnnelik, et ma selle otsuse tegin.

Alguses oli tõesti natukene piinlik ennast tutvustada kõigile kui hääletajat, kes on lihtsalt peale võetud tee äärest, aga vaikselt hakkasin ma sisse sulanduma ja inimestega vestlemine muutus palju mugavamaks. Üritus toimus Tanunda linnakeses ja kõik kokkusaamised toimusid pensionile läinud pastori kodus. 23ndal toimus juba esimene kokkusaamine ja poolpidusöök. Perekond, kes oli kokku tulnud, oli suur ja kõik ei olnud veel kohalegi jõudnud. Sel üritusel ma saingi enamikuga tuttavaks ja kollektiivselt pandi paika järgmise päeva plaanid. 

Austraaliale tüüpiline - jõuludel väljas grillida ja süüa.

Järgmisel päeval tulime kokku brunch-i sööma ja käisime pärast huvilistega Hahndorfi linna vaatamas. Saksamaalt tulnud asunike linn, mis tänapäeval on muutunud pigem turismiobjektiks. Õhtul saime jälle kõigiga kokku kohalikus kirikukoolis, kus kohalikud lapsed esitasid näidendina kristuse sünniloo (samamoodi nagu Šveitsi jõuludel). Etenduse lõppedes saime jälle kokku pastori kodus, kus toimus pidulik suur õhtusöök ning jagati kingitused. Üks huvitav komme jäi kõrva. Nimelt tavaliselt saavad Austraalias lapsed oma kingitused kätte 25. hommikul, aga kuna perekond on saksa juurtega, siis nende pärimuse järgi tehakse seda 24. õhtul.

Perekonna naljahammas pani selga  jõuluvanakostüümi ning hakkas ükshaaval inimestele kinke jagama. Siin pole kombeks luuletusi lugeda vms, aga aitäh tuleb siiski öelda.

 

Kuna perekonnas oli palju lapsi, siis üsna pea oli kogu põrand täis pakkepaberit ning. Jõuluvanal hakkas ka palav, mistõttu ta pidi kuue maha võtma.

Mulle tuli üllatusena, et ka mulle oli saadetud paar kinki. Sain palju komme ja postkaarte, mis olid väga teretulnud. Kogu õhustik oli nii tore ja rõõmus ning ka mina olin nakatunud, mistõttu mul oli raske mitte naeratada ja ise ülimat rõõmu tunda. Ma julgen öelda, et need olid ühed mu lemmikud jõulupühad ja kindlasti üks kõige toredamatest elamustest, mis minuga on juhtunud sellel reisil.

Kinkide avamise järel tehti koos perepilt. Bumerangid olid lihtsalt kellegi lendidee.

Aga lõbu ei lõppenud sellega. Järgmisel päeval toimus hommikul ühine jumalateenistus ja järgnes veel üks suur ühine söömaaeg.  Sain maitsta värskeid krevette, austreid ning ühe pereliikme viinamarjadest tehtud veini, mille eest poes küsitakse 750 dollarit. Kahjuks ei olnud maitse vastav hinnale. Söömingule järgnes talendishow, kus kõik võtsid osa. Sai palju-palju naerda ja kaasa elada. Õhtul käisime kängurusid vaatlemas ja ma nägin oma esimest tõelist suurt känguru. Nad olid  ühel aasal kambakesti koos ja kui me lähedale hiilisime, siis kõik peale ühe hüppasid minema. See üks, tõenäoliselt kamba pealik, jäi meid põrnitsema. Me igaks juhuks lähemale ei läinud, sest kängurud on päris ohtlikud, kui nad otsustavad rünnata.

Et mitte tülikaks muutuda, otsustasin, et lahkun 25ndal. Õnneks oli üks perest ka samal suunal sõitmas ning nõus mind kaasa võtta. Olime välja sõitmas pärastlõunal, mistõttu hommiku veetsime siiski koos kõigi teistega, seekord aga ühes teises kodus, viinamarjaväljade keskel. Kaks pereliiget, kes teenisid Austraalia sõjaväes, panid salaja selga oma sõjaväevormid ning algas totaalne veesõda. Kõik olid kaasatud ja kõigil oli oht pihta saada. Isegi vanaema oli aktiivne ning viskas mulle üks hetk veepommi selga.  Jällegi oli nii tore, et nii suur kontingent koos selliseid asju teeb ja kõik selle vältel rõõmu tunnevad.

 

Üldiselt oli vastamisi tsiviilisikud ja militaristid, aga juhtus ka reetmisi mõlemal poolel. Mina muidugi võitlesin rahva nimel.

Sellest sõjast kujunes perfektne ja ülitore lõpp mu ajale selle perekonnaga. Olen südamest tänulik, et mul selline võimalus tekkis ja et tulevik veel selliseid hetki tooks.

Edasi liikusin Melbourne'i, kus kavatsesin vaadata siinset ilutulestikku. Oleksin põhimõtteliselt jõudnud ka Sydneysse, aga kuna plaanisin kohe uuel aastal sõita Tasmaaniasse, siis pidasin paremaks sinna jääda.

Melbourne ei ole kohutavalt suur linn, nagu mõned teised, kus olen sellel reisil olnud. Siiski piisavalt suur, et kesklinna tasuta transport väga kasuks tuli.

Hiinalinn

Käisin tasuta jalutustuuril, kus sain palju teada linnast, toimuvatest üritustest ja näpunäidetest. Üks selline oli meie giidi kõrvalmärkus, et Queens Theater mängib "Book of Mormon" muusikali ja odava pileti saamiseks peab iga õhtu enne etendust sinna minema ja loteriis osalema. Mõtlesin oma õnne proovida ja läksin ka kohale. Tavapileteid müüdi 120 dollari ringis, aga väljaloositavad piletid olid vaid 40 ning istmed asusid esireas. Olin arvanud, et ainult paar sellist piletit on välja pandud, aga tegelikult jagati neid päris palju. Siiski, huvilisi oli 30 ringis ja ma olin väga üllatunud ning rõõmus, et minu nimi kübarast tõmmati. Sain istekoha esiritta, täpselt keskele.

Iga võitja sai sellise nö medali.

Olin lavale nii lähedal, et oleksin võinud keset etendust ennast sirutada ja dirigendi nina sügada või tal kõrva tagant kratsida.

Etendus ise oli väga hea ja ma nautisin seda täiel rinnal. Soovitan ka teistele, kellel tekib vaatamise võimalus.

Melbourne on ka eriline selle poolest, et kesklinnast natukene maad eemal, aga siiski ühistranspordiga ligipääsetav, on üks kai, mille otsast algab muul. Sinna kivide vahele on tekkinud maailma väiksemaite pingviinide (Eudyptula minor) koloonia. Neid on võimalik jälgida õhtuti, kui nad tulevad tagasi oma pesadesse, pärast pikka päeva merel kala püüdmist. Muidugi oli vaatlusala varakult täis inimesi oma suurte kaameratega, pidevalt nendest väikestest loomakestest pilti tehes. Seetõttu ei jäänud ma päikeseloojangut ootama ning saanud oma paar pilti tehtud, lahkusin.

Leidsin selle tüübi keset päeva kivide vahel chillides.

Ja siin on üks, kes peidab ennast turistide masside eest.

Melbourne'is on väga palju kõrvaltänavaid, mis ei ole enam haisvad ja sünged kangialused, kuhu sattuda ei tahaks, vaid on muudetud tänavakunsti galeriideks ja kuhu on loodud igat sorti restorane, kohvikuid ja baare.

Siin on vaid üks näide nendest kõrvaltänavatest.

Käisin ka ACMI (Australian Centre for the Moving Images) muuseumis, kus oli just käimas Aardman'i stuudio rändnäitus. Seletuseks neile, kellele see nimi tundmatu on, nende repertuaari kuuluvad kõik Wallace and Gromit'i filmid (mille tõttu ma ka sinna läksin), Creature Comforts lühifilmid (tean, et neid on ETVs mõnikord näidatud), Chicken Run, Shaun the Sheep ja veel paljud teised nukufilmid. Päris huvitavad olid kõik rekvisiidid detailsuse poolest. Oli näha, et  nendega on kõvasti vaeva nähtud.

Nagu see rakett, mis tehti esimese Wallace and Gromiti lühifilmi jaoks (A Grand Day Out)

Ja mõnikord lõi kunstnike huumorimeel muul moel välja.

Lõpuks tuli ka vanaaastaõhtu. Kahjuks selle ürituse tähistamine ei osutunud mul nii suurejooneliseks, nagu oli olnud äsja peetud jõulud. Sain listsalt kokku mõne kohaliku Couchsurfing-us osalejaga ja veetsin õhtu niisama juttu rääkides. Kui kell hakkas keskööle lähenema, läksime välja. Inimesed suundusid varakult parimatele vaatluskohtadele, et näha algavat tuleshow-d. Ka meie oma oli vägagi adekvaatne. Ilutulestik ise oli üpriski keskpärane ütleks. Alguses ei saanud ma pihta, mis viga on, aga siis jõudis mulle kohale, et mitte keegi vaatajatest ei lasknud omi rakette õhku. Oli vaid linna tellitud ilutulestikushow, mida lasti erinevate kõrghoonete katustelt üle linna. Hiljem sain teada, et väga suurejoonelist tulevärki ei saa teha, sest see on kokkuvõttes siiski tuleohtlik. Seetõttu on ka kõigil tsiviilisikutel keelatud ilutulestikku õhku lasta ja kuskilt pole võimalik seda ka hankida. Niisiis ka tunne, et suurlinna uusaasta ilutulestik jäi alla väikese Pärnu omale.