Tasmaania

Jõudes 1. jaanuaril laevaga Tasmaaniasse, polnud mul mingitki aimu selle saare kliima, vaatamisväärsuste ega rahva kohta. Vaikselt aga hakkas mul pilt ette tulema. Kliima poolest viibisin jaanuarikuu kohta vägagi meeldivas Eesti suvises ilmastikus. Päike võis küll lõõsata, aga vähemalt ei küündinud temperatuur kordagi 30 kraadist kõrgemale. Sain ka meeldiva üllatuse, kui laevalt maha tulles nägin Euroopast tuttavaid tammepuid ja veel mõningaid taimeliike. Niisiis tunduski, et olen jälle kodumail - peaaegu.

Alustasin sellega, et panin ajama Freycinet'i rahvuspargi poole, kohta, mis on rahvasuus tuntud kui Wineglass Bay. Teel sinna käisin läbi mitmest lahedast kohast, millest mul enam pilte pole, sest mul õnnestus siiani mõistmatul moel oma fotokaamera katki teha. Nupp, mida tuleb pildi tegemiseks vajutada, lihtsalt hakkas ära tulema oma pesast ning seetõttu kadus mul ära ka zoom'i funktsioon. Oli vaid aja küsimus millal mul see nupp ära kukkudes kaob. Niisiis pelgasin seda välja tõmmata piltide tegemiseks, kui oli risk tähtis jubin kaotada. Seetõttu jäid pildistamata Mole Creek koopad, Alumni Cliffs, ning kogemata kohatud Tasmaania bettong (pole varem nende kohta kuulnudki).

Vähemalt on mul pilditõestus ennast peitva echidna nägemisest.

Ning ka tee ääres pooserdanud wallabie-st

Ma ei oska öelda miks, aga Tasmaania oli osutumas palju loomarikkamaks kui mu senised rännakud. Tõsiselt loomarikkamaks. Saan öelda (ja mul on tunnistajaid), et olen näinud nokklooma looduses ning samamoodi Tasmaania kuradit. Kumbagi õhtuhämaruses ja üsnagi pilksalt.

Jõudsin lõpuks kohale ning leidsin eest paiga, mis vastab täielikult nendele turismiajakirjade piltidele paradiisirannast vms. Vesi oli täiesti selge, soe ning kaugelt vaadates sinakas. Olin koos paari kohalikuga, kellega käisin veest merikarpe ning austreid korjamas õhtusöögi jaoks.

Peagi jälle teele asudes liikusin paar päeva üksinda ringi hääletades, telkides, natukene matkates, rannal lesides, kuni jõudsin ühe teise turisti soovitusel Little Blue Lake-i juurde.

Järv on ülimalt mineraalirikas, peaaegu nagu Surnumeri, ning seetõttu ka väga tugeva helesinise värviga.

Seal edasi hääletades sain kokku jälle samade tüüpidega, kellega oli kõigest mõned päevad austreid kogunud. Seiklesime ringi nende minibussiga, mis oli üles seatud voodiga autoks. Peamiselt veetsime aega rannas lendava taldrikuga ning vee peal põrkava palliga mängides.

Poisid köögis

Jätsin nendega veelkord hüvasti ning läksin üksipäini mägedesse ronima. Mt Rolandi (1,234 m) poole hääletades leidsin endale veel kaks matkakaaslast (Jack ja Harry) kellega sain selle otsa ronides kogemusi jagada. Üsnagi lihtne matk, mis võttis kokku 5 tundi, et jõuda ülesse ning alla.

Järgmisel päeval võtsin ette kõrvaloleva mäe, Mt Vandyke-i (1,084 m). Ka see matk oli ütlemata lahe, aga selle juurde kuulus ka korralik ehmatus, kui leidsin ümber nurga pöörates endast paari meetri kaugusel ühe tiigermao (ilma vastumürgita on surma tõenäosus 40-60%). Need maod on mõnikord agressiivsed ning võivad ka inimesi ründama tulla, aga seda õnneks minu puhul ei juhtunud ning pärast teineteisele sekundiks silmadesse vaatamist otsustas madu sündmuskohalt põgeneda. Kohe huvi pärast kontrollides leidsin, et mul puudub ka levi, et abi kutsuda. Koitis ka mõte, et ma olen rajal, mida läbitakse harva. Olin stardist pooleteise tunni kõndimise kaugusel ning mul tegelikult puudusid ka teadmised mürgimaohammustuse korral õigesti käitumiseks. Läbisin siis kogu ülejäänud raja nii, et hoidsin käes pikka pulka, millega enda esist maad pidevalt lõin, lootes, et see vähemalt annab mulle reaktsiooniaega, kui mõni madu veel teele satub.

Vähemalt olid vaated ülevalt päris ilusad

Alles tagasi alla telklaagrisse jõudes ja pärast juhtunust rääkimist, sain teada seal töötavalt sekretärilt, kuidas toimida maohammustuse korral tänapäeval.

Puhkamiseks tihedast reisigraafikust, võtsin kätte jälle juhutööde tegemise. Sain kokkuleppele, et töötan Deloraine'is nädal-paar ühes hobifarmis Pete'i ning Carolyni juures. Kahjuks jäin kohe päev pärast nende juurde jõudmist külmetuse kätte haigeks ning olin hädiselt kähiseva hääle ning põletava kurguga terve nädala üsnagi kasutu. Õnneks polnud sellest väga hullu, sest niikuinii oli töö tegemine väga lõtv ja sain siiski natukesehaaval ka aidata. Kuna olin nii kaua "audis" olnud, siis ei tahtnud ma kohe järgneval nädalal jalga lasta, mis oli ka hea, sest minu kaudu oli vist haigeks jäänud ka Pete. Sain siis jätkata tööde tegemist sel ajal kui tema taastus.

Järgnes jälle nädal aeglast tööd ning kui lõpuks paranes Pete'gi, tekkis mul jälle probleem hammastega. Seekord andis endast teada veel järelejäänud ülemine tarkusehammas, nõudes samamoodi väljatõmbamist. Valu oli tugev ja vajasin jällegi kiiresti meditsiinilist abi, mille ka kohe samal päeval sain. Protsess läks kiiremini kui eelmine kord ning ma vannun, et ma vestlesin niisama arstiga kauem, kui tal kulus aega hamba eemaldamiseks. Ka taastumine tundus palju sujuvamalt minevat kui eelmine kord ning nagu viimati, sain kolm päeva hiljem kätte kindlustuselt raviks kulunud raha. Nüüd on mul pool kindlustuse eest makstud hinnast tagasi saadud ning hambaravi jaoks minev fond tühi, nii et tuleb loota, et lähiajal uut hädaolukorda ei teki.

Vahelduseks kolme kitse jalutamisele, kanamunade otsimisele ja kuuri ehitamisele, käisime Pete'iga kord ka mägijalgratastega Derby küla kõrval spetsiaalsetel radadel sõitmas. Tunnistan, et pärast äraproovimist saan ma lõpuks aru, miks mõndadele see sport meeldib. Automaatselt tekib tahtmine mäest alla sõites minna kiiremini, pidurdada vähem kurvides ning säilitada liikumist. Hakkasin ka ise järjest julgemalt kiirust tõstma ja kurvides pidurit lõdvaks laskma ning nautisin kogu päeva.

Kahel korral käisime ka Pete'i tuttavate paadiga õhtuhämaruses jõel nokkloomi otsimas. Olime kolmekesti paadis ning tasa sõudsime mööda aeglase vooluga jõge edasi-tagasi. Enamasti piirdus nokkloomade nägemine sellega, et märkasime diagonaalis üle vee mingit musta täppi liikumas, mis meie lähenemise peale vee alla peitu läks. Siiski ühel korral õnnestus meil päris lähedalt mitme sekundi vältel üht isendit vaadelda. Miinuseks oli aga see, et hämaras muutus jõgi peegliks ja ma suutsin vaevu vee alt looma kontuuri eristada. Polnud kahtlustki - tegu oli ühe kõige kentsakama loomaga, mida seni näinud olen. Lapiku saba, lapiku noka ning lestade olemasolu lihtsalt ei tahtnud mul ajus registreeruda üheks loomaks.

Sain ka tuttavaks Pete'i ja Carolyni sõpradega, kellel oli pooleldi lemmikloomaks beebi pademelon, üks väiksemaid liike känguruliste peres. Loomakese ema oli oma lapse teadmata põhjusel maha jätnud ning nüüd tuli ta üles kasvatada enne, kui ta tagasi loodusesse sai lasta.

Kui mina teda kohtasin, vajas ta veel pudelist toitmist, mida ma ka paar korda teha sain.

Jättes suure osa oma asjadest farmi, käisin ka paar päeva matkamas Walls of Jerusalem rahvuspargis. Rada alustades tuli mulle meelde kuidas Hendrik Relve ühes oma "Kuula rändajat" saates rääkis, et kui ta kuskile reisib, siis ta ka proovib alati tähele panna erinevate paikade lõhnu. See meenutus tuli justnimelt selle pärast, et astusin eukalüptimetsa, mis lõhnas ütlemata tugevalt, peaaegu uimastavalt hästi pärast äsja tulnud hoovihma.

Sain tõusta Solomoni troonile (Solomon's Throne 1,446 m) ning olla täpselt pilvepiiri all, kust paistis kõikjale ümberringi, näha Pool of Bethesdat ning seigelda iidses Tasmaania küpresside metsas (Pencil pine).

Vasakul paistab küpressimets, mis on väga huvitav. Need puud suuudavad elada 1000 aasta vanuseks ja kogu metsaalune kaetud ainult rohelise muruga, nagu oleks tegu tavalise pargiga. Kahtlen sügavalt, et seal käidaks pidevalt teisi taimeliike välja juurimas, mistõttu tundus see mets eriti müstiline ning ilus.

Kohe metsa ääres oli ka vana onn (Dixons Kingdom), kus oli vaid laudadest alus, millel magada ning uks, mis ei käinud päris hästi kinni. Kuna ööbisin onnis üksinda, siis pidin öösel oma valdusi kaitsma ukse kohal oleva prao kaudu sisse ronivate possumite eest. Öö jooksul tuli päris mitu korda üles ärgata, et tüütud külalised välja peletada.

Dixons Kingdom

Öö oli ka olnud väga külm ning nagu ma teistelt matkajatelt kuulsin, siis pidi järgneval ööl temperatuur isegi allapoole nulli kukkuma. Päev hiljem tulidki teated, et rahvuspargis on lumi maas.

Järgmisel matkapäeval oli ilm juba ilusam ning vaated Mt. Jerusalemilt (1,459 m) fantastilised.

Mt. Jerusalemi tipust

Olin ligi 3 nädalat seal Deloraine'is paigal ning leidsin, et mul on väga raske edasi liikuda. Korra isegi ütlesin, et lahkun järgmisel päeval, aga siiski ei suutnud ma seda täide viia. Lasin ennast lõpuks linna ära visata ning igaks juhuks ütlesin neile, et koju tagasi jõudes peaksid nad ukse lukku keerama, et ma tagasi ei pääseks tulla. Mulle oli lihtsalt siin olemine väga meeldima hakanud, aga oli ka aeg liikuda, sest järele oli jäänud vähem kui nädal enne, kui pidin lendama edasi Uus-Meremaale.

Tegin kiirelt vastupäeva ringi peale Tasmaaniale ning käisin ära Penguini ning Queenstowni linnakestes. 

Jah linna nimi on Penguin

Lõpetasin oma ringreisi Hobartis, kust ma 7. veebruaril lendasin kõigepealt tagasi Melbourne'i (seal lennujaamast väljudes tundsin jälle seda suurt palavust, mille eest olin Tasmaanias varjul olnud) ning sealt edasi Christchurchi.