Aga nüüd läheme asja kallale. Šveitsis oldud aja jooksul ma palju ei teinud, aga üks märkimisväärsemaid tegusid oli rattaga (laenasin perelt) sõita Wasserfalleni küla juurde ja sealkandis matkata päeva. Pean märkima, et seal rattaga sõitmine on palju raskem kui mujal, sest kuigi Basel asub kõige tasasemal alal riigis oli ikkgagi mul vaja arvukal hulgal järske künkaid ületada. See oli aga seda väärt, sest sain teel sinna ja ka matkaradadel näha selliseid imelisi vaateid:
Tagataustal paistavad Berni Alpid, kuhu ma algselt tahtsin minna matkama, aga kuhu ma lõpuks jätsin minemata logistiliste probleemide tõttu. Aga ma ei pettunud teostatud alternatiivmatkas.
Huvitaval kombel oli mäe küljel ka alpakade kasvatus ja nende aedikust sai läbi käia, aga kuna nad olid üpriski arad, siis neid sügada kahjuks ei saanud.
Tegin Baselis ka seni tegemata jäänud asju - ronisin nii Münsteri kui ka Marienkirche torni ja käisin ka maailmakuulsas Baseli kunstimuuseumis. Huvitav, et kogu minu siin elatud aasta jooksul ma kordagi neid asju ei teinud.
Aga kahjuks sai ka Šveitsis olemise aeg otsa ja liikusin edasi Taimaale. Lendasin Milanost (mida ma ei külastanud, sest ei viitsinud transpordiga jamada linna ja lennujaama vahel ning seetõttu läksin otse maandumisrajale ootama oma lennumasinat) Delhisse ja sealt Bangkoki.
Suvarnabhumi lennujaamast väljudes tundus nagu oleksin märkamatult kõndinud ahju. Mu esialgne teooria oli, et see tunne on ainult lennujaama ees, sest see oli katusega kaetud, aga jõudes linna lükkas sama temperatuuri ja tunde püsimine mu püstitatud hüpoteesi ümber. Mis mind veelgi hirmutas selle palavuse juures oli tähelepanek, et kell on 10 õhtul ja pimedat aega on juba 4 tundi olnud, ehk kui selline põrgukuumus keset ööd juba on, siis ei tahaks ette kujutadagi milline situatsioon on keset päiset päeva.
Minu tulekuga oli kohakutti sattunud langenud kuninga kremeerimise tähtpäevaga, mis tähendas, et kõik kohad olid suletud ja kümned tuhanded inimesed tulid viimast korda oma endist juhti (kes oli vägagi armastatud kesk- ja madalama klassi inimest poolt) ära saatma. Kõik kandsid musta sellel palaval päikselisel päeval ning ma tihti mõtlesin, kuidas nad vastu peavad. Et kõik need inimesed saaksid seal olla, siis oli valitsus organiseerinud igale tänavanurgale punkti, kus vabatahtlikud jagasid kõigile toitu, vett, maiustusi, näksi jms. Ka turistid polnud välja arvatud ning sain seetõttu mitme päeva toidu ja vee varud niisama kaasa.
Lisan siia vaid ühe templi pildi, sest kui oled näinud ühte, siis saad pildi ka peaaegu kõigist ülejäänud templitest. See siin on vaid natukene uhkem ja rohkem tuntud kui teised. Wat Pho nime kannab ta.
Hirmutav ja ebameeldiv McDonaldsi kloun, aga naljakal kombel tervitamas sissetulejaid siinse kombe kohaselt käed koos.
Otsi pildilt peidetud Eiffeli torni. Fotot pole digitaalselt moondatid
Üks põhjustest miks ma Taimaale tulin, oli saada kokku inimestega, kes olid koos minuga mu Šveitsi vahetusaastal. Mul avanes Bangkokis just enne minekut võimalus nende kahe vahetusõpilasega jälle ühineda ja aega veeta ning ma olen väga õnnelik, et sain neid teisel pool maakera uuesti trehvata.
Järgneval õhtul oli mul minemas buss Chiang Maisse, mille pilet oli mul olemas, aga tekkis situatsioon ning ma kartsin, et selle tõttu võin ma oma transpordist maha jääda. Nimelt tundsin hommikul oma ainsa väljakasvanud tarkusehaba ümber valu. See takistas mul normaalselt söömast ja pärast igemepõletiku guugeldamist tegin otsuse minna hambaarsti juurde. Erakordse vedamise tõttu sain kõigest paar tundi pärst kõne tegemist kliinikusse vastuvõtuaja ning pärast konsulteerimist arstiga lasin hamba eemaldada. Tohtri sõnul poleks hamba ümbert puhastamine aidanud. Operatsioon teise arsti käe all toimus kõigest tund aega hiljem, et saaksin vahepeal lõunat süüa ning pärast kiiret ja valutut hambaeemaldust olin ravitud. Kogu protseduur maksis vaid 50 eurot ja sain selle kolm päeva hiljem kindlustuselt tagasi. Mul vedas tohutult, et sain kõik tehtud nii lühikese ajaga ning jõudsin oma bussile minna. Halb asi mis reisi jooksul juhtuda võiks, aga õnneks juhtus see kogu reisiplaani arvestades võib-olla parimal ajal ja parimas kohas.
Järgneval hommikul jõudsin Chiang Maisse ja oma uude hostelisse. SpicyThai Backpacker hostel on tuntud selle poolest, et see organiseerib ööbijatele üritusi. Jõudes kohale tervitasid mind söögilaua ümbeer istuvad inimesed ja sain neilt teada, et kõigest natukese aja pärast hakkab pihta hosteli omaniku (Noom) juhtud matk. Kuna matkamine mull väga meeldib, siis olin väga raske otsuse ees, kas püsida vagusi ja jätta minemata või minna ja riskida operatsioonijärgse haava taasavanemisega. Ma muidugi teostasin oma tahtmise ning olin koos teistega natukene aega hiljem mööda dzunglit ringi kolamas.
Meie juht juhtimas tähelepanu millelegi.
Nägime mitut koske ja pildid oleva kose all käisin ka mina ära - noh peaaegu all, sest langeva vee raskus oli natukene liiga suur.
Kogu selle pika matka tegi kaasa hosteli koer Goldie (tema Facebooki profiili leiate siit). Kui meie pidime ennast mööda libedaid ja vertikaalseid kaljuseinu ronima kasutades oma käsi liaanidest haaramiseks, siis mõelge mis see koer pidi läbi tegema. Noh ta sai meie poolt ka abi, aga siiski.
Olles lõpppunkti jõudnud, oli Goldie läbi nagu Läti raha ja teda oli ausalt öeldes väga kurb vaadata, eriti võttes arvesse, et meil tuli veel hostelisse tagasi jõuda.
Järneval päeval tegime koos paberist laternaid, et saaksime neid 4. novembril Yee Peng festivalil õhku lennutada.
Viisime oma õhukesest paberist kokku liimitud laternad õue kuivama
Päev hiljem avanes hostelis viibijatel võimalus minna Noom'i kodukülla ning teha koos tema pere ja tuttavatega ilutulestikke. Tema koduküla põhiline tööala on savist küünalde ja ilutulestike valmistamine ning me saime kätt proovida mõlemas. Ilutulestikke oli erinevaid mõõte, aga meile anti ülesandeks teha neist kõige tugevamaid ja suuremaid. Tegemine nägi ette suure bambusevõra sisse topsitäie rauapuru, söepuru ja püssirohu segu kallamist ning seejärel puutoika ja haamriga segu tihedaks tampimist. Seda protsessi tuli teha kuni kogu võra oli täis. Õhtul kui pimedaks läks läksime küla templi ette rohuplatsile ja kaevasime omatehtud tulevärgid maasse ning hakkasime neid ükshaaval süütama.
Siin on pilt tavalisest ilutulestikust, mida külarahvas ise teeb. see on lihtsalt võrdluseks.
Ja siin on meie tehtud koletis. Langev hõõguv rauapuru langes isegi 20 meetri kaugusele ja me pidime katuse alla varjuma, et seda nii lähedalt vaadata. Päris jõhker.
Originaalne TacoBell
Krathongi disain on vaba ja igaühe enda teha ning siin pildil on näha minu leiutis.
Jõe äär oli päris tihedalt täis neid helavaid aluseid inimeste minemasaadetud halva õnnega, sealhulgas ka minu omaga.
Samal õhtul saatsime minema ka omatehtud laternad, millel meile teada polnud mingit sümboolset tähendust välja arvatud ilu väärtus..
...kui nad minema triivivad...
...ja taeva täidavad.
Ka mungad ühes linna templis tähistasid seda laternafestivali süüdates sadu tulesid oma templi ümber...
...ning lastes oma laternad minema triivida.
Arvasin, et minu aeg Chiang Mais piirdub vaid laternafestivaliga, aga päev pärast seda sündmust sattusin samade inimestega, kes mind tol esimesel hommikul hosteli hommikusöögilauas tervitasid, minema paaripäevasele reisule linnast põhja pool asuvatesse mägedesse.
Rentisime üheskoos auto
Saime ööbida telkides ühel mäeküljel ja vaadelda ümbrust ning käia lähikonda läbi kolamas.
Üks lahedamaid kogemusi tuli kui me käisime kohas nimega Sticky Waterfall. Tegu on väga mineraalirikka veega, mis on tekitanud kividele sellise settekihi, mis on piisavalt kare, et võimaldab mööda koske üles-alla ronida. See pole ka reguleeritud ning seetõttu pole ka mingit maksu sinna minekul. Väga vahva oli neid köisi mööda liikuda.
Niisama
Saime õhtul koos päikeseloojangut vaadata ja tüdruk Iirimaalt mängis saateks meile oma mandolinil lugusid.
Suundusin jälle üksinda liiikudes tagasi Bangkoki, sest vajasin veel aega mõtlemiseks, kuhu ma edasi lähen. Vaatasin, et minu hosteli lähedal on üks Muay Thai treeningusaal ning mõtlesin ära proovida kuidas on treenida sellist võitluskunsti. Esimeses trennis olin ainult mina ja veel üks tüdruk ning sain seetõttu praktiliselt privaattunni meister Attachai'lt endalt. See kaks tundi väljas kõrgel temperatuuril intensiivset trenni tegemine võttis väga läbi, aga mul jäi see-eest väga hea mälestus, mistõttu ma ka pikemaks ajaks Bangkoki jäin ja paar korda veel seal harjutamas käisin. Algaja puhul ei olnud mul mingit ohtu vigastada saada, sest mind niipea päriselt kaklema kellegagi ei pandud, aga teisel ja kormandal korral pidin juba hakkama ennast kaitsma teiste õpilaste löökide eest. Võttis natukene aega kuni ma julgesin vastu lüüa, aga saadud hoobid tegid mind vaid rõõmsamaks ning andsid mulle põhjust julgeda tagasi lüüa, muidugi vähendatud jõuga.
Abitreeneri valve all harjutame clinchimist.
Kui ma ei olnud treenimas, siis käisin ka ära Taimaa endises pealinnas Ayutthayas kunagise kuningriigi varemeid vaatamas.
Leidsin ka odava ja hea söögikoha kohalikul turul
Siiski pidin ka Bangkokist taanduma, sest lähenemas oli lend Phuketist Kuala Lumpurisse ja seetõttu võtsin jalad selga ja sõitsin bussiga Taimaal puhkavate rannaliste pealinna. Seal olin vaid mõned päevad, aga võtsin vaevaks ka korra ära käia ühes sealsetest randadest.
Ma usun, et see pilt teeb igas Eesti lugejas kadedustunde, eriti just praegu tatise sügis-talve tõttu.
Siinne tänavapilt oli täiesti teistsugune Bangkoki omast, peaaegu nagu kolonialistlik arhidektuur. Liiklus polnud täielik kaos nagu pealinnas, tänavatoitu leidus palju vähem ja sõitu pakkuvaid inimesi palju rohkem.
Ootan elevusega Austraaliat. Olen saanud eViisa ja puha ning lendan sinna 2. detsembril. Need jõulud ja uusaasta veedan ma lõunapoolkeral ja kummalisel kombel ilma lume ja külmata, mis mu peas käivad koos nende tähtpäevadega. Annan teada kuidas need välja näevad järgmises kirjutises.
